15 aprill 2026

Konstruktor

Jälle tegelesin lõbusasti oma igakevadise meelelahutusega, nimelt võimalikult suurte puude võimalikult väikesteks juppideks lahti võtmisega. Aga viimase paari aastaga on mu kerega midagi juhtunud,  veidralt nõrk, samas raske on olla ja isegi neid nunnusid väikesi pakukesi tõstes läheb syda pahaks. Õnneks saan ma seda teha vabakutseliselt ja oma tarbeks omas tempos, minu kallis kevadine lemmikmäng ei tohi ometi mängimata jääda. Praegu, pärast kõigest yheainsa klotsikomplekti kojutarimist, vedelen ja puhkan lapiti voodis ja paiskan õudusi internetti,  aga kohe-kohe rooman, tähendab, torman õue tagasi, oma kalli kuldse, siirupise ja sillerdava päikese kätte tagasi ja näiteks kylvan peiulilled ja suhkruherned ära. Konstruktoritega mängin homme edasi,  täna enam ei jõua hästi. 

4 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Sa pead nüüd kase tagasi kokku panema....

Raisakull ütles ...

...PVA liimi kulub palju.

mustkaaren ütles ...

Ma tean.
Kahjuks ei ole see mul veel kordagi õnnestunud. Ma nimelt ei viitsi klotse nummerdada ja nad lähevad kojutoomise ajal segamini. Suvel panen kyll kenasti riita, et talvel aega mängida, aga sygiseks olen ennast nii rihmaks jooksnud, et ei mäleta sedagi, kuhu kevadel kartul maetud sai. Siis ma kurvastan natuke ja viskan konstruktori jaokaupa ahju ja pliidi alla ära.
Kevadeks olen välja puhanud ja rõõmus ja tahan oma vana mänguga lõpuks ometi sydamest ja korralikult tegelda. Ja kõik hakkab otsast peale ja lõpeb nii, nagu alati on läinud, ilma igasuguste muutusteta.
Mõni inimene ei õpi vist iial.
Aga sel kevadel, ausõna!

konn, lendav konn ütles ...

Teil on Raisakulliga samane hobi! :)