Paaris kohas, kus ma lugemas ja vahest harva kirjutamas käin, on pikalt ja põhjalikult vesteldud aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (edaspidi ATH). Palju kirjutavad, hästi kirjutavad. Ja olenevalt kirjutajate isiksustest ning taustsysteemidest, on öeldud nii seda, mida arvab nn neurotyypiline e rahuliku ajuga kodanik, kui ka ATH-ajuga inimene, ja see kõik on väga palju äratundmist pakkuv. Kui ma lugesin ATH diagnoosi saanud inimeste kirjutatut, siis lausa vingerdasin äratundmisrõõmust, sest nii tuttav! mitte keegi pole sellest varem nii isiklikult rääkinud! Ja ometi pole tegu millegi koleda või piinlikuga, sest sinu jõudlus ja keskendumisvõime ning sellega kaasaskäiv on ju täiesti siivsad ja yldinimlikud asjad - aga, aga see on lubatav ja andestatav ainult inimestele, eriti koolipoistele, aga naine pole inimene, naine on naine, ta ei tohi olla hajevil, endassevaatav, nõrk ja laisk! Naine ei või kurta, naine peab töötama, olema systeemne ja tugev nagu Zoja Kosmodemjanskaja ja proua Majasokk yhes isikus! Ja naine peidabki oma väga palju ajuenergiat ja kehalist jõudu raiskava keskendumis- ja enesesunnimehhanismi Tubli Tydruku vagura maski alla ning teenib ja teenib, kuni kukub sahvris kapsatynni peale kummuli, sest n-kymmend aastat järjest, 24/7 ennast piitsutades ja mitmekylgse vägistamise jälkustunnet maha surudes kulus elujõud viimseni ära. Seilasime, teame.
Eriti põnev on see, mida need väga lugupeetud inimesed veel kirjutasid ja mida ma DIVA testist ei mäleta, nn preemiasysteem e aju dopamiinitootmise eripära - nimelt nn tavaline inimene tunneb peale nõudepesu (muahahahaa!), 1600 detailist koosneva lapiteki valmimist, 30 ruumi talvepuude riitasaamist, laudadavareme koristamist ja suusamaratoni läbimist teatud rõõmu ja õnnetunnet saavutusest, aga ATH-kodanik mõtleb, et mäh, oli siis ka asi või, kuradi raske oli ennast lõpuni tegema sundida, ja keegi ei tulnud appi ega isegi märganud eriti, mai taha seda isegi mäletada. Ja paraku on seesama tunne mind saatnud kogu elu - ma võin kyll protsessi nautida, kuni see on veel vähegi inimlikes piirdes, aga ikkagi asja valmides ja töö tehtud saades pole ei rahulolu ega võidurõõmu, ja hiljem analoogset asja uuesti tehes tykib peale eelmistest kordadest valitsema jäänud ebamugavus või lausa meeleheide - jälle, õudne ja rõve, maitaha! Aga ma PEAN, kuratkyll! (tyhjusse jõllitades ja tuimas masenduses kygeldes) Olgu nyyd tagaselja tänatud ja tervitatud need plogijad, kes sellest põhjalikult ja pikalt kirjutasid, nyyd ma tean, et see pole miski karistus- ja põlgusväärne ainult minu ja veel mõne poetaguse joodikuonu karistusväärne puudulikkus ja jäle viga, saite aru, jah, andestamatu viga, vaid õppimisvõimelise ATH-aju eripära, mis tekib korduvate protsesside käigus konkreetselt keha ainevahetuse tulemusena ja on täiesti samal probleemtasemel nagu insuliini või melatoniinipuudus su kehas, aga, aga, vaimuhaigused on ju väljamõeldud asi ja puhas moehullus, höhö? Aga jah, DIVA testis, milles oli kyll põmst 100 kysimust inimese KÄITUMISkogemuse ja ASJADEGA toimunu kohta ja mida ma isegi kiirlugejana lugesin ja täitsin vist mingi 3-4 tundi, selles leidus hulga teatavate käitumuslike ja esemetesse puutuvate tyypolukordade kohta nii tänasest seisust kui lapsepõlvest, ma nagu ei mäleta saavutuste/võidurõõmu teemat puudutavaid kysimusi. Ei, see ei tõesti ei olnud meelelahutuslik 15 kysimusega "armastab, ei armasta"-asjake. Aga, tuleb välja, kogu muu kehakeemia juures dopamiini, ee, voogamise asemel nirisemine su sees ON ATH-aju tavapärane osa, ja ma tunnen seda ning tean seda sama hästi, kui oma sõrmi, silmi ja juukseid, juba esimestest elumälestustest saati, see ongi mina ja mina olengi võidurõõmu puudumine!
Ma ei ole see inimene, kes ykskõik mille juures naljalt kuhugi abi otsima läheb, sain selle diagnoosi eelmise aasta vist aprillis oma hulluarstilt ALLES peale umbes 4 AASTAT ja iga jumala visiit st 4 korda aastas oma tähelepanekutest hulga syvenevate nähtuste kohta rääkimist ja siis DIVA testi, pärast, maitea, 29 aastat kestnud depressiooniravimikatsetusi (see, et MIS täpselt mul depressiooni tekitasid, ning see, et pidev kehaline paine ja depressioon kadusid põmst nädalaga pärast seda, kui ma gluteenisialdavad toidud päevapealt kõrvale jätsin, on omaette teema. aga ka see, et depressioon ilmus võikal ja piinaval kujul tagasi pärast aprilli keskel kogetud Põrguskäiku ehk meedikute poolt määratlemata, aga minu jaoks pysima jäänud tagajärgedega, maitea, rabandust, mille kohta perearst ja psyhhiaater mõlemad ainult "möö" ytlesid ja ainsa ravivõttena käskisid puhata - aga "puhake" on minu jaoks peen mõnitus ja sadistlik solvang, ma vihkan teid kõiki!) ja minu toktor andis selle testi alles siis, kui seda ka nn tavalised psyhhiaatria-arstid seda Haigekassa määruse peale ka täiskasvanutel nn tavaprobleemina diagnoosima hakkasid. MITTE enne, ykskõik, kui vastikuid keskendumisprobleeme ma aastate jooksul ka ei kireldanud - ja fakkseik, näiteks liikluses MAANTEEKIIRUSTE juures või suuri puid langetades on selline nö ajukaos ja enda keskendumisele peksmine ikka väga vastik. Sain hakkama ja kõik jäid ellu, aga KUI VASTIK JA RÕVE see oli. Olen kindel, et yhel hetkel ma oleksingi liiga pikkadeks sekunditeks pildituks jäänud, ja mis siis kõik edasi, sest sinnapoole asi sõitis päris sihikindlalt. On muuhulgas kirjutatud, et naistel läheb ATH yleminekueas tuntavalt raskemaks, ja mina just sihuke äkki dementseks muutuv ja ennast enam mitte tähelepanelikuks peksta suutev vanamutt olingi, ENNE ravi, kui asi suhteliselt äkki napi kolmkonna aasta jooksul minu jaoks halvas mõttes põnevaks hakkas muutuma. Võib rahumeelega kindel olla, et see ravi pole miski meie igapäevane narkopidu privilegeeritud laiskvorstidele, vaid on päästnud palju kaasliiklejate elusid ja palju kalleid masinaid (kole megalai megairve). Mõnel pool väljendatud "narko"mõtete peale soovitaksin inimestel aga algklasside matemaatika juurde tagasi pöörduda, sest toimeainete kogused ning täpsed koostised ei ole kontrollitud tingimustes toodetud ravimitel ja räpases ruumis teadmata koostisega möginatega kokkusegatud narkootikumide juures võrreldavad. Lisaks käsiksin võtta algtaseme keemia tunde selle kohta, mida tähendab konkreetne ainete RYHM või grupp, ning kas me räägime metanoolist, etanoolist või heptanoolist, metamfetamiinist või metyylfenidaadist - on ju vahe sees?
Muide, mul on kodus 14-aastane ATH laps ja sealt need tähelepanekud ning võrdluste peale ka enda juures märkamised tulidki, eelmise kevade seisuga siis 13 aastat vaatlusi, onju. Meediast sh plogidest loetu oli yks asi, põnev lugeda, aga kuskil kaugel ja justkui ei puutunud eriti minusse, aga lapsega toimuva ja enda ning oma esivanemate juures samade asjade märkamine olid ikka päris ASJAD, mis kogunesid lumepalliks ja laviiniks. Unustatagu "endale diagnooside otsimise" jutt nyyd kenasti ära. Aitäh, palun, jah.
Sellest, et ATH-aju suudab topelt- või tripeltkiiruse juures töötada uhtes nii mõndagi nauditavat toota ja hetkiti nn tavainimesest rohkem korda saata ja ma just hypikute hulka kuulungi, mõni teine kord. Sest käes on ilusa, vist, pojengilõhnalise päeva algus, päikese käes suplevad hommikused heinad vahivad aknast sisse ja lausa tirivad mind õue, tool torgib, jalad sygelevad ning ma pean minema. Pean. Tsäu, pakaa!
3 kommentaari:
Kogu oma pika ja targutamise jahumise peale nendes blogides oli mul üks asi siiski kahe silma vahele jäänud. Sina märkasid selle ära. Et nauding pole mitte lõpptulemuses, vaid protsessis. Eks ma olen seda isegi märganud, aga siis jälle unustanud. Ma siin tegelen praegu aktiivselt oma tööelu endale sobivamaks kavandamisega ja see meeldetuletus PROTSESSI nautimise olulisusest on hetkel nagu rusikas silmaauku. Aitäh!
Praegu olen savilainel, sügaval mudas, võiks lausa öelda. Nii mõnus on treida! Nii! Mõnus! No ja siis kõik muu, võibolla dekoreerin, siis põletan, glasuurin, põletan veel kord. Võtan asjad ahjust välja ja siis on ÜLLATUS, mis sealt tuleb. Nii huvitav! Ja pärast seda on üsna ükskõik, mis nendest asjadest edasi saab, sest kõige nauditavam osa, protsess, on läbi. Valmis asi, kui ma olen ta igakülgselt ära vaadanud ja üllatusmoment on möödas, muutub automaatselt ebahuvitavaks, ükskõik, kui palju aega ja vaeva ma selle kallal olen kulutanud.
Kuidas nüüd teha nii, et oleks palju seda nauditavat protsessi ja siis kui asjad valmis ja ebahuvitavad, muutuksid nad nii, et ma mitte midagi ei pea tegema, lihtsalt kuidagi iseenesest selleks rahaks, mille eest juustu, võid ja liha osta? Müümise ja reklaamimise protsess on kahjuks kirjeldamatult tüütu ja ebahuvitav. Lihtsam oleks kõik ära kinkida. Ja siis nälga surra vms.
Ps. Kui sa oma koopast välja liikuma peaksid ja juhtub olema huvi, tahtmist ja natuke ka jaksu (väga palju pole vaja, ma ise käin kedra taga pigem puhkamas), siis võib minu juurde tulla proovima, kuidas savi käes ringi käib ja nagu nõiajõul tassiks või kausiks muutub. Ma juba oskan natuke isegi õpetada.
Aitäh, keraamikaga ma polegi elus kokku puutunud!
Tekkis idee, et suur vastumeelsus turunduse e võõraste inimeste ja nende soovide manipuleerimisega mässamine võib olla baasturvalisuse teema. Aga vähemalt mul ei ole baas väga turva, seega ei mingit turundust.
Vot, ma ikka arvan, et ürgajal oli igasuguste neuroerinevate elu palju lihtsam, sest kui neuroerinev mõne puusliku oli valmis nikerdanud ja selle "niisama ära andis", siis hõim taipas ja teadis, et tuleb kähku söödavat kraami vastu kinkida, muidu puuslik ärkab üles ja võtab midagi rohkemat. Turundamist polnud väga vajagi.
Postita kommentaar