Näärilaupäev

Maitea, kas näärilaupäev* on täna, sest näärisyndmus st vanaaasta lõppemine kell 23:59:59 ja otsekohe ka uue algus toimub juba homme õhtul (kl 00:00:01 ei ole veel hommik, kuigi juriidiliselt on uus PÄEV), või on näärilaupäev hoopis homme, sest näär ehk nyår (rootsi keeles "uus aasta") on juba pikem syndmus, mille teadvustumine tekib heal juhul ylehomsest, mitte ei ole ainult homme õhtu lõpus  natuke pidupanemise aega. Olgu, kuidas on, aga kuna homme tuleb teha 10 asja kodumaa õnneks ja iluks, siis jutustan sinuga täna, mu hyva lugeja.

Aasta kokkuvõtteid teha pole ma kunagi viitsinud, sest detsembri lõpp pole ses mõttes mulle olulisem, parem ega halvem kui nt madisepäev. Ise mitu aastat kooliskäinuna ja seejärel koolilaste vanemana on absoluutne aasta algus hoopis 1. september ning aasta lõpp, mil tehakse kokkuvõtteid ja selgub tõdesid, juuni esimesel nädalal. Aga kui juba jutuks tuli talvine aastaringivahetus, siis. Mitme päeva jooksul kohatud aastakokkuvõttekysimustikud nii plogides kui meediaväljaannete intervjuudes tekitasid hoopis väga värvika ja valjeneva tunde "Loll kysimus, loll vastus". Ma saan aru, et paljudel inimestel ongi lõppev aasta kulgenud viisil, mis lubab neile kysimustele viisakalt ja sisukalt vastata, aga mida on minul minu vanuses minu elukogemuse juures vastata kysimusele "Mida kogesid või tegid esimest korda aastal 2021?"

Loll kysimus, loll vastus. - Esimest korda elus kogen, et ma TÕESTI VÕIN oma tööd laua peale laiali laotada ja riistad mõneks ajaks omapead jätta, ning keegi ei tule vahepeal asju kiskuma, ilma kysimata riistu võtma, midagi niisama näperdama (misjärel näpitud asjad tavaliselt mõneks ajaks leidmatuks jäid) ega riku midagi ära! Ja isegi natuke ruumi on! Kuna eespoolkirjeldatud laadi asju on juhtunud mitukymmend aastat, siis ma pole selles õnnes veel päris teraspoltkindel, aga proovisyndmused on toimetatud ja see meeldib mulle!

Hyvale lugejale selgitav postkaardike minu talvisest laboratooriumist. Kusjuures pildil on ainult töölauad, aga vasakut kätt on veel 4 kõrgemat riiulit ja kaste täis topitud kapipealne materjalide ja töövahenditega, mis tõesti pysivadki nii, nagu mina nad sätin, ja kujutate ette - keegi ei sorigi kastide sisu laiali, ei tiri põrandale ega tassi minema! Oi, johhaidii!

P.s. kes soovib nyyd kritiseerida mu pedagoogikavõtteid ja teatada, et hästi kasvatatud laps ei puutu iial mitte midagi ilma loata, siis ...ma tean, ma tean. Ainsad lapsed, kes niimoodi tõesti ka käituvad, on kahjuks vähemalt raske (liit)puudega. Enamvähem terved lapsed tahavad kõike uurida, õppida ja proovida ja nemad ei ole syydi, kui emme parasjagu köögis, õues või metsas asjatada tahab või peab. Ja kui lapsed on õppimiseprotsessi käigus midagi vussi keeranud, siis see ei ole raske kuritöö, mida energilise peksu ja kujundirohkete hyydlausete karjumisega klaarida, vaid see ongi just see õppimisprotsess, milles on koht ka selgitustele ja lahendustele. Yhel heal päeval on sellest kõigest kasu...

See hea päev on peaaegut käes. Mu noorim laps, kelle puude osas igasugu ametnikud kuidagi kokkuleppele ei jõua, on muidugi yliaktiivne ja talendirohke segadusetekitaja, aga isegi tema on jõudnud selleni, et spetstööriistu ei puutu, kõigile mõeldud meisterdamiskraam on eraldi, jätkub kõigile. Ja nii on ära hoitud hollywoodlikud katastroofid nagu alljärgnev lugu (mis esmaesitatud mu käsitööplogis)

Õnnistusterohket aastalõppu meile kõigile!

* - sõna "näärilaupäev" ei ole minu leiutis. Seda võib kindlalt kohata vanemaid rahvakombeid kirjeldavas kirjanduses, kus on teisigi asjalikke ja huvitavaid sõnu.