17 detsember 2018

17. detsember

Tuules hõljuvad õunad
Nägudel talvine irve
Puu okstel on sajaaastane
samblik
Ma ei saa ikka veel neid õunu kätte
Seisan hiiglaslikul verandal
Käes tyhi klaas
Nende õunte mahl ei saa olema magus
Ma ehmun oma saamatusest
Muutun väga väikeseks
Veranda sajaaastase puidu lõhna hoovuses
Hall muutub mustaks
Samblik lendab nahkhiirtena laiali
Õunad irvitavad

3 kommentaari:

Futu ütles ...

Nii hea :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

olen Futuga päri

algusestpeale ütles ...

Jah!