On värve elus

Inimese elu on rännak. Jõulureedel oli abikaasil vaja kaugelt linnast ära tuua varuosadeks ostetud auto, treileri abil. Õnneks oli mul samal ajal samasse linna asja, sest lihtsast asjast kujunes põnev ja erutav retk märjas, aga jäises lumetormises õhtus. Valesti kinnitatud auto nimelt vajus kohe peale esimest ringteed treilerilt poolenisti maha ja keeras ennast vedava autoga tagurpidi labakindaks kokku, ning halvimast st ahelavariist ja trahvist mitte korras oleva treileri eest päästis abikaasi ohutuledega tagasõitev minu nö turva. Seejärel ohukolmnurk välja, ja paanikas mehe päästsid veel korra minu tohutu kehamass ja teadmised raskete asjade kangi abil liigutamisest. Jäine lörts ja torm tegid asja põnevamaks, aga kaasliiklejad ettevaatlikumaks. Ma pidin ysna kurja häält tegema, et inimene seekord koorma jäigalt kinnitaks. Mõnikord on usu asemel kalkuleerimist vaja... Ja seejärel poolteist tundi ohutulede ja suunatuledega mängimist turvaautona, vettinud jope ja märjad alukad seljas auramas. See, et treileri rehv sõidu lõpuks ära lagunes (tänu eelpoolkirjeldatud mõlkimisele), on väike asi, sest kõik teised muinasjutu tegelased ja võluesemed jõudsid loo lõpuks tervelt ja õnnelikult pärale. See oli väga hädavajalik retk, sest minu auto on sama marki ja mudel ning tihendid, rullikud, juhipoolne uks ja muud kaunid jupid on näe, nyyd omast käest võtta- sest kellel on raha neid jälle kaugesse linna eraldi ostma minna... Juhhei!
Yks päev on ropp lumetorm, teine päev jälev, aga soe tuul, kolmas päev mitu kraadi kaunist virsikuvärvi kylma ja kõik ajalik kristallidega yle kallatud.