Pildil on hea Aaluja Helve aia avar ja värvikyllane vaade, milles leidub imetlemist nii kribuarmastajatele kui suurvormidest võlututele.
Ja sellel on puust lõigatud Mammi tagant paistmas suur hortensiapõõsas.
Siia ma tahtsingi jõuda. Kuna mul on kodus terve hulk avardamist ja värvikyllastamist vajavaid vaateid, siis olen asunud isukalt aiakaupmeeste hooajalõpusoodukaid uurima. Olen hankinud paar hostat, paar siilikybarat, paar sõnajalga, paar tiigiääretaime, mõned puud ja yhe hortensia.
Nädala alguses kipsjalaga sõidutamist oodates Lendava juures vedeldes lugesin suurest lugemisnäljast yhe hooga läbi Elle Ahse kirjutatud Maalehe Hortensiaraamatu. Kuna hortensiaid on varem ka nähtud, tabas mind pyha ilmutus ja äratundmine, et suures aia peab olema suuri ilusaid põõsaid.
Raamatust võetud julgusega ostsin täna muuhulgas paljulubava Pinky Winky.
Md, karkudega hyppamine ei sega enamust aiatöid.
5 kommentaari:
Hortensiailmutust ma mõistan, olen isegi sellise saanud :) aga Sa hull naine ! kargud ei ole mõeldud aiatöö abivahenditeks, püsi ometi natuke aega vagusi, et pärast mitte kahetseda.
Ma istutasin ka eile kolm aedhortensiat juurde, kaks Levanat ja ühe Pinky Winky. Mul olid nad küll mujal juba olemas, aga praegu ma olen aiakujunduse lainel, mitte ei ahnitse üksikuid taimi.
Las inimene hüppab. Küll ta ise tunneb, mil aeg puhata. Oi, ,ma tahaks ka nii väga ilusat hortensiat aga nad ei taha meil kasvada :(
Just nii, suure aia teevadki paljud erinevatel aegadel õitsvad põõsad ja lilled on neile vaid meeldivaks lisandiks. Sul käib ja hakkab käima hulk soolaleivalisi, lase endale kinkida aiaäride kinkekaarte, parimad hinnad on ikka Järvseljal ja nii hädasti oleks Sul vaja valgete õitega hortensiaid. Midagi ilusamat hämaratel augusti-septembriõhtutel pole, kui helendavad valged õiekuhilad.
Aga palun ära hüppa vähemalt niikaua kuni see kõõlus kinni kasvab. Ma saan aru, et pakatad energiast ja rõõmust, aga Sa oled arukas inimene ja peaksid teadma, et teistkordselt poleks seal enam midagi õmmelda.
Ka mina olen kargu otsaga taimedele auke vajutanud (kusjuures, jumala käepärane abivahend:), aga tegu oli enne traumat soetatud paljasjuursete minihostadega, keegi poleks neid maha istutanud (ja kedagi polnud kodus, et keelata ka). Pärast sain küll riielda, et iga loll saab aru, et sa oled peenras käinud, kargu ots pikalt mullane! Rohkem ma seda ei korranud, sest otseselt päästa polnud rohkem kedagi vaja. Jalatraumad on vastikud ja paranevad kaua. Aastaga tuleb vähemalt arvestada. Mõnda asja ju võib "päästa", aga üldiselt ei ole mõistlik. Töö käigus võib kogemata raskelt vale jala peale astuda ja ongi paks pahandus käes. Ikka tasa ja targu.
Postita kommentaar