Lugulaul metsaminejast

Asjalikult tõttad mööda,
Sul on kiire
Nagu ikka, maanteed mõõdad,
Sest on kiire
Paned uusi asju kirja,
Katsud piire
Vahel yht-teist läheb nurja,
Paigal tiirleb... Nagu kirju vurr.
R: Kuid sinulgi on kuskil yks tuba
Seal seisab laud ja sellel on sahtel
Mida avada vaid sinul on luba
Ses toas peidus alkeemiku sahver.

Kõhklev samm, kui viimaks ukse
Kinni lööd
Veres pidupäeva kutse
Tehtud töö
Päike metsa taha veereb
Algab öö
Viimne õhtu inimnahas
Peagi mööda... saab.
R: Siis sinulgi on kuskil yks aed
Kui liiga hirmsaks muutub metsatee
Siis väravast on sisse joosta aeg
Ja hundinahad heita kõrvale

Puhtakspestud suvetaevas
Valged pilved
Mahajäetud õunaaias
Söövad hirved
Viisid selle, kes sa olid
Eilsed pilved
Seda, kes sa täna oled,
Pole hilja... Veel armastada.
R: Kuid sinulgi kord miski tuleb meelde,
Mis pilve ajab silma, aga torm
Jääb tulemata, vaatad järveveele,
Kus keerleb kuldse päikese tolm.