20 november 2015

Poeetiline ajaraiskamine

Hommikuti, kui aju veel värske ja atmosfäär on paks uutest nägemustest, visioonidest, narratiividest ja paradigmadest.
Luuletus nr 1. Õigemini pealkirjata laul.
1. salm.
Ei lõpe vihmapiiskade valusad laksud mu näol
Ei peatu kibeda kurbusekärjemee vool
Nokk kindlalt kinni on õnnekäol
Ees tummade talvepäevade vool
Ei lõpe vihmapiiskade valusad laksud mu näol.
2. salm.
Te tooge rohkem villaseid tekke mu keha jaoks
Te looge yles tuleva suve lillevaipade lõim
Et kevadeks suvi valmis saaks
Kui talvekangad juba hõredad
Te tooge rohkem villaseid tekke mu keha jaoks.
Refrääni moodi asi:
Mul on kylm, ma kuhugi minna ei saa
Veel kaua samme kuhugi ei sea
Istun akna all, valgeid käpikuid koon
Et muutuks heledamaks talvetaeva toon.

4 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Nii ilus :) Koo ometi endale üks mõnus ja paks tekk

Eve Piibeleht ütles ...

Kuskil Facebookis liikus pilt jube lahedast karukostüümikujulisest magamiskotist. Sulle oleks sellist vaja, et mõnikord sinna sisse sooja pugeda, olmeprobleemid unustada ja kõigile öelda, et karu magab.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Bluus :) karu moodi magamiskott on väga hea mõte, tasub teostamist :D

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Lahe jah. Lastele kah sellised karu-magamiskotid :)