Raamat tytrele synnipäevaks

Kurat teisel pool järve
ehk
kole lugu Serlok
Potterist
I peatykk
Ühel tavalisel päeval Ankh-Londonkhis oli kõik, nagu tavaliselt. Käsitööliste linnaosas sepistati kingi, kooti ja värviti kangaid ja õmmeldi kõikvõimalikke riideesemeid, muust nikerdamisest rääkimata. Seppade linnaosa tossas ja kajas tööriistade kolinast nagu alati. Elamukvartalites kees elu, nagu alati - vanainimesed istusid päikese käes, kui seda juhtus olema, või varikatuste all, kui neid juhtus vihma ajal leiduma; lapsed mängisid, jooksid ja karjusid. Nagu viimased lugematud sajad aastad.
Välja arvatud üks väike pisiasi.
Nii väike, et selle pärast ei vaevunud mitte ükski jumal Ankh-Londonkhi peal ega all oma elukongi või -kambri seinale kriipsu tõmbama, mitte ükski pisike ametnik sellest kontorirottide hordist, kes ennast jumalatestki tähtsamaks pidasid, ei vaevunud võtma kõige odavamatki mustandipaberi lehte ja sellele kirjutama ühte lauset ning sellele rasvast ja rammusat templit peale lööma.
Ankh-Londonkhi linna ymbritses ringtee, mis oli kaetud kõige tugevamate saadaolevate kividega, et rasked kaubavankrid lõhuksid ja kulutaksid seda teed mõnevõrra kauem, kui ringteelt linna sisse suunduvaid teid, mida mööda sõitsid juba palju väiksemad ja kergemad kaubavankrid ja ka lihtsalt lustisõitjad. Yhe sellise sissesõidutänava ääres oli rida poode, ladusid ja töökodadega elumaju, kus hoolitseti väga hoolikalt selle eest, et elu kulgeks alati ettenähtud viisil ja ei oleks mingeid syndmusi. Et keegi ega miski ei takistaks rahulikku ja mõnusat äriajamist, et alati oleks kaugelt kuulda ja näha maksukogujate karavani tekitatav melu ja kära. Syndmused ei tohtinud ootamatusi tekitada. Või kui, siis inimeste oma ajast ja omaenda kodus. Nii et inimesed hoidsid nii heategevuslike syndmuste kui ka kurjade plaanide pidamisel vaikset joont, sest see oli kõigi, ka nende endi huvides.
Selliseks tillukeseks ja äärmiselt tühiseks syndmuseks oli asjaolu, et yks perenaine ootas asjata kaltsukaupmeest.
Emand Maria Mustsõstar armastas hullupööra riideid. Mitte ainult ilusaid kleite ja moodsaid mantleid, vaid ka mõnusat voodipesu, sametpehmeid vannilinu, ylevoolavates mõõtmetes kardinaid, pahkluuni paksu narmastusega pehmeid vaipu ja kõike muud pehmet ja sooja, mida yks kodanikumaja iial sisaldas. Rääkimata ärakantud tööriietest, väsinud koridorivaipadest ja igasugu muudest kaltsudest ja närudest, millesse emand Maria suhtus lugupidavalt nagu erukindralitesse. Selle tagajärjel oli emand Maria kodune riideait yhel ilusal kevadpäeval ääreni täis ja kahjuks mitte just parimat ja terveimat riidekraami, vaid just neidsamu kaltse.
Emand Maria ohkas, kohvitass jahtunud lakkega laual. Kaltsukaupmees Roobert oli kogu oma elu olnud väga täpne mees. Kui tema lubas koidikul kukelaulu ajal kohal olla, siis alati ennelõunase Pahade Sigade Ordu ryytlite kirikukella kolinal algava jumalateenistuse paiku võis kuulda ka Rooberti vankri lustakat kolinat ja hea perenaine kutsus kaltsukaupmehe pärast mõnusat äri ja kuhjaga täislaaditud vankrile katte lõplikku  pealetõmbamist enamasti ikka lõunalauda ka. Kuid juba olid kodus lõunatanud naabrimehed tööle tagasi läinud, kaugemal linnaosades koolis käivad lapsed hakkasid koju tulema, kaugemal tänaval lobisenud mutikesed hakkasid laiali minema, et kindlasti udukastides näidatavat Roosabella ja Andrusangelo eepilist ja jumalikku armastuselugu jälgida. Kõige selle järgi võis arvata, kas kell on 2, 3 või juba 4. Emand Maria ei olnud niisama istunud, vaid oma toimetusi teinud, kuid majast kolisesid mööda yksnes võõrad vankrid ja ka naabrite juures ei tõstnud keegi kangapalle ega rõivapampe sisse ega välja.
Jahtunud kohvilake rändas palmipuupotti ja perenaine astus uksest välja. Rammus haisev kevadeõhk oli selline, nagu tavaliselt, tänaval kõmpivad yksikud inimesed ka nagu ikka. Kuid midagi väga tähtsat oli puudu. Kaltsukaupmees Rooberti ilmumisele eelnes alati sooja õhu pilv ja päike paistis mitu kraadi soojemalt. Kuid kaugemalgi ei paistnud tõusva udu sees heledamat laiku, tänav oli sombune ja inimeste nägudel lasus õhtuväsimus. Emand Maria kõmpis tykk maad ja jõudis siis kõnetraadijaama.
Emanda kodus ei olnud kõnetraati. Tema eelistas inimestega kõneldes neid näha, jube häiriv oli rääkida mingi musta klobaka sisse, mis siis vastu ka rääkis ja mõnikord isegi sõimama pistis, jube ju. Aga täna oli hädaolukord. Emand Maria palus kõnetraadijaama neiukesel yhendada ennast linnast väljas asuva kaltsukaupmehe majaga ja yhe kohutava hetkega selgus tõde, et Roobertit ega tema vankrit pole 2 päeva kodus ega naabruses nähtud. Aga asja olevat juba uurima hakatud, bla-bla-bla...
Emand Maria astus kodu poole, meel raske. Mitte kulutatud vaskraha, vaid koristamata jäänud riideaida pärast. Selle aidaga ei olnud juba mõnda aega kõik korras ja nyyd oligi juhtunud asi, mis sundis tegutsema. Pärast aastatepikkust elu majaperenaise ja kangamyyjana teadis emand, kuhu minna ja kellega rääkida.
Tunni tee kaugusel emanda majast asus yks veidi teistlaadi maja, kus elas kõiksugu ametimehi, naisi ja nende äärmiselt loomingulise pahandustegemisvõimega lapsi. See polnud soliidne kodanikumaja, isegi mitte ehitusmehe suure pere majakobakas, vaid jumal teab mitmes järgus kokku laotud, klopsitud, lapitud, ehitatud, proteesitud, plötserdatud ja mäkerdatud kortermaja. Selle esimesel korrusel elasid paar tuletõrjujat oma peredega, sest nemad pidid alailma ka keset ööd tööle kihutama. Teisel korrusel elasid arstid ja ämmaemandad, nende töö oli ka tihti kiireloomuline ja nõudis kellaajast olenemata kodust väljumist. Kuid kolmanda korruse rahval olid juba mitmekesisemad ja rahulikumad ametid. Keegi neist töötas yhes kaubalaos, mõned olid ehitajad, yks mehike oli toru- ja masinaparandaja. Kõik olid tähtsad ja targad ametimehed ja naised, aga toruparandaja Potter oli teistest vähem tähtis, sest ta oli kogult väiksem.
Härra Potter istus igal õhtul kodu lähedal vanas ja veidi räämas pargis, sest ta ei tehtnud koju minna. Kodus oli vähe ruumi ja see vähenegi oli täidetud pereliikmete kärast ja raamatupidajast naabrimehe pasunapuhumise verdtarretavalt koledatest harjutustest. Pargis istudes aga sai kõrvu päevasest rauakolinast ja kriginast puhata ja juttu vesta huvitavate inimestega, enne kui kodusesse, aga samavõrra tyytusse kärasse siseneda. Õigemini, mitte inimesed polnud huvitavad, vaid nende jutud. Inimestel alailma juhtus midagi. Nad ei saanud aru, miks mõned asjad olid just mingit kindlat moodi kujunenud, ja nad olid suures segaduses ilmselgete ja lihtsate edasiste ettevõtmiste pärast. Potter kuulas, ja siis pakkus välja, mis edasi saab. Hämmastaval viisil olid inimesed selle eest tänulikud ja tõid talle alati midagi  tasuks.
Aastate jooksul oli torumees Potter taibanud, et teised ei saa asjadest sugugi nii aru, nagu tema. Kui töö juures alailma suuremad ja tugevamad lukksepad, tehasenaised, pekised kontoriinimesed ja teised yleolevalt trygisid ja tema kööbaka kasvu pärast salakavalalt nalja tegid ja talle tihti vastikuid ja räpaseid töid sokutasid, siis pargis temaga juttu vestvad inimesed pidasid ennast hoopis teisiti ylal. Ka mitu linnaosa kaugemalt kohaletulnud emand Maria, suur ja tugev kangruemand, oli viisakus ise. Emandal oli naljakas mure, tal oli selle kohta palju öelda ja härra Potter otsustas temaga räämas mandlipuude vahel veidi jalutada.
"Ja siis eelmise aasta sygisel, kui pärast suurt õunakoristust minust 4 maja kaugusel elav veinitegija ja rohukeetja pidas perega lõikuspidu, minu vanamees oli kah seal. Ja nad nägid oma silmaga, et keegi rohukeetja riideaita mingi kompsuga sisse lipsas, aga kui emand läks sinna vaatama, siis ei olnud seal sees mitte kedagi! Ja nädal hiljem tuli Vahtkond ja laadis terve aida sisu vankritele, yks võlur oli kaasas, ja emand ise pandi võlukunstikindlate trellidega vangivankrisse! Ja minu naabrinaine kurdab kogu aeg, et temal keegi käib riidehoius voodipesu sees sorimas ja alailma on särkide pakk viltu vajunud, tekkide peal on lohud nagu oleks seal suur koer maganud! Ja minu enda aidas on kah asjalood segased, kuigi ma hoian seda lukus!"
Torumees Potter kuulas seda tekstiilikyllast juttu kasvava huviga. Alailma juhtus, et inimeste enda pereliikmed, eriti lapsed, või alkohoolikutest abikaasad, mängisid või peitsid iseennast või asju perenaiste panipaikadesse. Kuid siin oli terve rida segadusi ja pahandusi tehtud ainult riidekirstudes, rõivatubades, riideaitades, kangaladudes ja mujal, kus hoiti korralikult pakki pandud riidekraami. Võlukunstikindlate trellidega vankriga aga ei viidud Vahtkonna majja aga sugugi mitte tavalisi vargaid ja pätte, samuti olid vaesed ametimehed käsitööliste linnaosas kohusetundlikud ja kadunud kaltsukaupmees ei olnud samuti igapäevane asi. Torumees Potter jõudis lõpuks otsusele.
"Kulla emand, ma tulen homme õhtupoole su naabrimehe lihakambri jäämasinat remontima. Ole hea, tee tema proua juurde asja ja sättige juttu nii, et ma tema riideaida kohta ka kuuleksin. Teil on imekena mantel ja mul oleks kahju, kui me teie riideid rikkuvale kurjamile jälile ei saa."
Torumees Potter jättis mureliku emandaga hüvasti ja kõmpis kodu poole. Teel pidas ta vajalikuks veel veidi istuda ja kuuldu yle aru pidada, aga tema mõttelõnga katkestasid surmani ehmunud tytar ja tolle sõbranna, keda järve ääres hulkujad olid surmani ehmatanud. Huvitavatel uudistel ei paistnud lõppu tulevat.

II peatykk
Ankh-Londonkhist loodes asus suur järv, mille teist kallast ainult väga selge ilmaga näha oli. Järve nimi oli ametlikult ja kuninga käsul Rikas Kalajärv, aga rahvas kutsus seda Saamatujärveks, sest tegelikult ei mäletanud keegi kedagi, kes oleks mäletanud kedagi, kes sellelt järvelt kalasaagiga koju oleks tulnud. Kala pyyti hoopis jões, mis oli ka päris lai, ja selle sogastes voogudes ujus palju linna solgi peal rammusaks kasvanud  kalu. Linnarahvas ei peenutsenud yleliia, jõe kaladel oli oma kindel austajaskond ja kalameestel kindel sissetulek. Aga järvel oli paatides istujaid ikka. Nii neist, kes järvele läksid, kui ka järvelt tulijatest hoidsid inimesed eemale, sest neil kalatutel kalameestel oli paha tuju ja kuri pilk silmis. Sel päeval, kui emand Maria oli asjatult oma kaltsukaupmeest oodanud ja õhtul detektiivi kylastanud, oli järvel paatides istumas palju kyhmus mehi. Mõnel neist olid õngeridvad käes, jõhvi või niidi teine ots tyhjalt vees ligunemas. Õhtupoole tulid paadisistujad kaldale, pambud kaenla all, ja kõmpisid, jalutasid, lonkisid, komberdasid ja lohisesid syydlasliku ilmega kodude poole laiali.
Lapsed mängisid võsas Vahtkonda ja Siidikaupmehi, iidset varitsemis- ja tagaajamismängu, kui esimesed kalatud kalamehed oma paate hakkasid kaldale hiivama. Lapsed olid uudishimulikud nagu ikka, aga kalamehi luurata ja neid jälitada nad ei julgenud. Nad ei saanud aru, mis pambud kalameestel kaenla all on, kui õngede otsas kunagi kala ei olnud ja meeste kodudes kala ei praetud. Yks kymneaastane tydruk, kelle ema oli kangur, teadis hästi, mis kalameestel kaenla all olid - nimelt kangarullid. Aga ta teadis hästi ka seda, et kui läheb emale rääkima, kuidas järvelt tulevad kalamehed, kes õngega järvest kangarulle välja sikutavad, siis saab ta hullu jutu ajamise pärast pahandada ja saadetakse kanaaedikut koristama. Parem siis juba koos teistega võsas mängida ja ise välja mõelda, miks järvel käivad kalamehed nii veidrad on.
Õhtu hakkas kätte jõudma, kalamehed lonkisid oma pampudega minema ja kui nad olid ohutus kauguses, tulid ka lapsed võsast välja. Kangru tytar ja tema sõbranna lobisesid linna poole viival kõveral rajal kõmpides ega pannud tähelegi, kuidas järvepinnal siin-seal lainetas ja tumedad keerised tekkisid ja vaikisid. Korraga kostis järvelt solinat, otsekui rabeleks vees uppuja, ja kõlas pikk, meeleheitlik naise appikarje. See oli kõrge, kile, läbitungiv ja ebainimlik ulg, nii et lapsed pistsid elu eest jooksu ega peatunud enne, kui jõudsid hingetutena elukvartalisse. Kangru tytre väike sõbranna rõõmustas nagu kutsikas, kui nägi oma isa pargi servas pingil istumas ja mõlgutlemas, samas kui yks pikas lehvivas mantlis tugev daam pika sammuga eemaldus. Lapsed pugesid mehikese kõrvale ja vadistasid oma hirmsast elamusest ja sellest, milliseid imelikke kalamehi nad täna jälle nägid. Isa kergitas kulme ja yhmatas. Kuna sõimuvalingut ja lakse ei tulnud, julges kangru tytar kysida:
"Onu Serlok, kas sa teadsid, et kalamehed ei pyya yldse mingit kala, vaid tassivad kangarulle koju?"
"Ohoh, lapsuke. Kes sulle ytles, et need kangarullid on?"
Laps kirjeldas, et tema ema saadab kundedele just täpselt samasuguseid rulle, ja et igasugu muud majja toodavad pambud on igayks ise kujuga ja neid toovad alati teadaolevatest äridest kindlad käskjalad, ja ära viivad ka samasugused tuttavad inimesed. Ja et kalad on alati korvis kotiriide või sõnajalalehtede sees, aga  pikemad ja kõndimise ajal vedrutavad, või siis lopergused ja lyhemad rullid on alati kangarullid hästi erinevate riidematerjalidega.
Serlok kuulas lapse juttu. Tydruk oli terane ja palju asju tähele pannud. Aga õhtu oli kurjakuulutavalt udune ja ta ytles karmilt, et lapsed peavad nyyd koju minema, enne, kui järvest kollid tulevad ja hoopis neid endid kotti ajavad.
Läks järjest niiskemaks ja vastikumaks. Serlok istus veel veidi ja seedis äsjakuuldud lugusid. Mitme kvartali kaugusel elav emand Maria oli kurtnud naabruses toimuvate segaduste ja riidekraami rikkumiste või varastamiste pärast. Ka naabrid olid viimasel ajal hädas haisva pesuga. Täna õhtul oli järvel ilmselt enesetapja lapsi hirmutanud. Ja järvel aega surnuks löövad linna ullikesed, kes sugugi tyhjade kätega koju tagasi ei läinud, nagu võiks arvata... Aga et nende saak koduseinte vahele ei jõudnud, seda teadis Serlok ka.
Ja seda ka, et naaberlinnadesse tööle või õppima saadetud noored inimesed endast enam elumärki ei andnud. Aga seda peeti loomulikuks - abielluti sellega, keda pere ei olnud soovitanud ja suguvõsa kokku klapitanud, ja ei julgetud enam koju nägu näidata. Seda ikka juhtus. Hiljemalt teise lapselapsega tuli aga kogu noor pere vanavanemaid kylastama ja tutvustama, isegi kui ei oldud oma paar aastat suheldud. Aga et just noored naised niimoodi abielludes päris ära kaovad, see ei olnud mitte yhestki kyljest vaadates õige. Ja juhtus, et pere ei teadnud oma tiibu sirutanud lapsest midagi, aga keegi olevat aeg-ajalt kadunut siin-seal linnas vilksamisi näinud. Ta oli aastate jooksul palju taolisi lugusid kuulnud. Serloki peas kypsesid mõtted ja need ei meeldinud talle sugugi. Ilmselt oli mõistlik õhtust syya ja kohe magama minna. Uksest sisse astudes tervitasid teda pereliikmete jutukära, naabrimehe pasunapröögatused ja elusal tulel kõrbeva prae hais nagu alati. See viimane tekitas temas veel yhe aimuse ja selle mõttega vajus ta ka voodisse.
III peatykk
Kogu ymbruskond oli vaevalt magama jäänud, kui linna järvepoolseima vahitorni hädapasun yyrgama hakkas. Inimesed hakkasid unesegastena oma lapsi ja väärtasju kokku kahmima ja kesklinna poole kindlustatumatesse hoonetesse pagema. Järve poolt oli kuulda tormi kohinat ja suur rohekalt helendav pilv andis ainu, kuskohast ohtu on oodata. Tänavatel valitses kaos, valgetes ööriietes inimesed jooksid ja karjusid. Kuid Vahtkond ei olnud samuti maganud. Järveäärne vahitorn oli jõudnud puhuda pasunat, mille nimi oli Vaenlane Järvelt, Ruttu Inimesed Peitu, niisiis kästi kõigi pyhakodade kulleritel kiiremas korras oma uksed avada kõigile hädalistele, ja ravida kõigist uskudest kannatanuid.
Erakordselt pikkade jalgadega kullerhobused oma sulgkergete ratsanikega kappasid põgenejate vahel ja turskemad Korravalvuridki olid hädas, kui pidid põgenejate masse varjumispaikadesse suunama ja jälgima, et paanikas pea kaotanud inimesed vales suunas ei lippaks, vahetevahel tuli vargaidki nypeldada, samas pidi linnaosa kaitsesalk kiiremas korras põgenejatele vastupidises suunas ehk siis järve poole marssima.
Ankh-Londonkhil on palju linnaosasid ja palju kaitsesalku. Loodes asuva Rikkal Kalajärvel oli kuri kuulsus juba iidsest ajast, seega koosnes Järveäärse linnaosa kaitsesalk tublist hulgast veekindlatest korravalvuritest ja ysna mitmest võlurist. Järve poole marssisid kõigepealt trollid, kellele oli ysna ykskõik, mis ainet nende kivist kopsud hingavad, ja milliseid võlusõnu nende suunas karjutakse. Järve poole viis päris mitu tänavat ja kära peale yhines Vahtkonna ja Kaitsesalgaga veel teisigi kohalikke trolle, kellel parasjagu vahikord ei olnud. Seejärel tuli umbuskliku vahemaa järel ryhmade kaupa päkapikke, kes samuti olid koobaste, käikude, gaasi täis õõnsuste, yleujutusi tekitavate sygavike ja igasugu muude kurjade jõudude asupaikade loomusega hästi kursis. Mõlemas ryhmas leidus ka inimeste hulgast pärit rahvast, aga nendel oli oli juba peenem amet - Vaenlane Järvest oli yldjuhul mitut sorti loitsudega kaitstud ja oskas linna kaitsjaid ära needa ja manada, nende vastu aitas ainult korralik haridus Võlukunsti Ylikoolist. Serlok Torumees Potter saatis  pere lähima kiriku poole teele ja tõmbas pähe võluri mytsi. Järvehaisuses hämarikus yksikute hirmunud inimeste ja terve leegioni hiigelsuurte tuimade trollide ja hambuni relvis päkapikkude vahel vudides jõudis Serlok järve äärde viivale kallasrajale ja sikutas yhte käsklusi karjuvat vahtkondlast.
"Kindral Kaalikas, meil on võlureid juurde vaja. Järves on inimesed!"
Käskluste karjuja vakatas ja haaras vöölt pasuna. Pasun oli veidi umbes ja köhatas pahaselt, sest teda polnud ammu tööle pandud, kuid seejärel kõlas yle trampivate korravalvurite peade pikk ja kile jorin Võlureid Juurde, mis kajas yle kogu kvartali ja ulatus võsaradade paksu haisvasse udussegi. Serlok oli juba kindrali pasunahaaramise liigutust nähes jooksu pannud, kuid ka mitmekymne sammu kauguselt rabas pasunaprööge teda nagu rahehoog. Ta hakkas joostes kõikvõimalikke järve kohta käivaid mälestusi pildiks kokku panema ja sobilikku loitsu otsima. Vanad mälestused Võlurite Ylikoolist ja kiuslikest noorvõluritest häirisid teda, aga seekord oli tarvis neist yle saada. Serlok jooksis ja aju krigises pahaselt, sest rahulik toruparandaja amet oli hoopis midagi mahedamat kui nyyd äkki keset tihenevat ööd mingeid porist välja ilmuvaid kurivaime peletama asuda.
Elumajade juurest viis järve äärde lai auklikuks muutunud kivitee. Hooldamata ja võsastuma hakkav park, kus valge päeva ajal nii meeldiv istuda oli, tõmbus järjest syngemaks ja mõned nurgad olid juba tihedat kottpimedust täis. Serlok jõudis järve äärde. Linnakaitsjad ja võlurid võtsid piki järve kallast ryhmadena positsioonid sisse. Järvest hoovas räbalatena rohekat kõdu ja halvaks läinud hakklihakastme järele haisvat udu. See kleepus kaitsjate kiivritele, võlurite pikkadele mytsidele, riietele, sõjariistadele ja muutis kõik raskeks ja rammetuks. Serlokil hakkas syda pahaks minema, igalt poolt kostis päkapikkude pahast kirumist, hõikumist, ja mõned pyhkisid oma kaunilt punutud habemetelt sinna seletamatult sattunud kõdunenud riide-ja naharäbalaid. Yks võlur karjatas, sest tema pea kohal hõljus kõdunev uppunud naine. Lähedalolev võlur võttis taskust välgumehikese ja lasi sellel syydata syletäie tõrvatud kaikaid ja kaltse. Selle peale asusid teisedki kaitsjad tulesid syytama ja ähmases punases valguses sai selgeks, et nende peade kohale on ilmunud järvepind, mis oli vanade juttude järgi sellel kõrgusel olnud viimati kakssada neliteist aastat tagasi. Kõik peale kivikopsudega trollide hakkasid õhku ahmima. Yks võluritest suutis ennast kokku võtta ja asus lausuma nõiutud vee hajutamise loitsu. Tema lähedal olevad päkapikud said selle peale hingamise ja enesekindluse tagasi ja peagi kajas terve järvekallas kaunist laulust. Ähmaste lõkketulede valgel ja võlurite laulu saatel tugevnesid aga relvade kõlin ja taplejate hyyded. Järve äärde olid ilmunud ka need, kes päeva ajal järve peal paatides istumas käisid, ja iga sellise libakalamehe selja taga oli tume ja virvendav varjusõdalane, kelle relvahoobid aga olid vägagi reaalsed. Nad asusid võlureid ryndama, kuid lahing oli väga kiire ja lootusetu. Võlurid olid osavad trollide selja taha pugema või nende varustust mööda seljakottide otsa ronima, et kõrgelt siis edasi laulda. Pöörane madin ei kestnud kaua, sest võlurite loits hakkas mõjuma ja libakalameeste pilgud muutusid jälle teravateks ning imestavateks. Serlok tundis yhes ära oma endise töökaaslase, Torumees Thomase, kes oli yhel päeval imelikult uimasena tööle tulnud ja pärast mitut töö juures magamisega vahelejäämist minema löödud. Thomas nähti pärast seda tihti järvele aerutamas, aga iial ei olnud tal õngeritva kaasas. Serlok tõmbas justkui värskelt ärganud ja kõige yle imestava Thomase järve ääres kaklejatest kaugemale ja hyydis yle kära ja loitsulaulude:
"Koju ei taha minna, kallis naaber?"
"Ei taha, mul on kolm last siin järves."
Serlokil tõmbus syda kokku. Ta teadis, mida nad järgmiseks näevad. Ta pani Thomase koos paari teise libakalamehega mõnede võlurite valve alla ja läks järve äärde. Mõned võlurid olid hakanud laulma vabastuslaulu "Nyyd yles, keda needus rõhub" ja vee alt ilmus nähtavale vaevatud ja kurnatud inimesi, kes vaevaliselt õhku ahmisid, mõned aga ei jaksanud enam hingata. Värskel ärganud libakalamehed komberdasid vette ja asusid ohkides ja vandudes haisvas hämaruses uppujaid veest välja tirima. Paljud kalamehed tundsid vaevatud inimvaredes ära oma palju aastaid tagasi kadunud lapsed või õed-vennad, ja kauakogunenud kurbus asendus õudusest varjutatud rõõmuga, paljud aga nutsid, sest nende kaisus oli viimseni nälginud ja orjatööst kustunud lähedane hyvasti jätmas. Oli ka neid, keda keegi ära ei tundnudki, ja kelle pomina peale arvati kõvasti yle 100 aasta vanust olevat.
Keegi edev troll, kes oli enda silmadele lasknud mäekristallist lisaläätsed panna, näitas kindral Kaalikale mingit tumedamat kogu, mis kiiresti teisele poole järve sõudis või hõljus. Kaldal olevate suitsevate tõrvaste kaikalõkete valguses võisid teravama pilguga vahtijad näha yhe tuntud hiigelsuure rõivakaubamaja tunnuspildiga purje. Serlok kysis temalt:
"Kas sina näed sedasama, mis mina?"
"Just. Me saame korraldada siia orjatööle nõiutud inimeste päästmise ja ehk leidub mõni syytundes vaevlev hulgikaupmees, kes nende arstimise ja surmani toitmise kinni maksab, aga linnavalitsuses istuvate suurkaubamajade omanike vastu aitab ainult nende endi relvaga vehkimine - nimelt muinasjutud ja hirmutamine."
Võlurite loitsud ja trollide-päkapikkude toores jõud olid oma töö teinud ja järve kohal hõljuv nõiutud veepind ja rohekas haisev kuma olid kadunud. Nõiutud kudujad-õmblejad olid tekkidesse mähitud ja tugevamad trollid tassisid neid linna pyhakodade ja haigemajade poole. Väsinud ja haavatud päkapikud ja võlurid kogunesid oma salgaylemate juurde ja asusid korrastatult linna tagasi komberdama. Mõned valvesalgakesed jäid kindral Kaalika arvamuse kohaselt kurjade jõudude võimalikku tagasitulekut ära hoidma ja eelnenust mõnevõrra rahulikum öö laskus paljunäinud järve kaldale.
Serlok Torumees Potter võttis oma võlurimytsi peast ja muutus jälle kiitsakaks lihtsameelseks mehikeseks tööliskvartalist, kes haises alati koldesuitsu ja kärssava praeliha järele.

IV peatykk

Emand Maria istus akna all ja vaidles korrakaitsesalgaga, mis parasjagu rasket vankrit pakkis.
"Kas te annate mulle asendusvoodipesu ja köögirätid, kuni teie uurimine kestab! Ma olen neid kangaid mitu aastat varunud ja kudunud, ei saa ikka paljaste kintsudega ringi joosta, kui su ainsad riided parasjagu pesus on!"
"Kuulge, emand. Ma räägin teile juba viiendat korda, et me andsime teile kviitungi ja sellel on niidijupi täpsusega yles märgitud iga teie riideaidast võetud asi. Minu salk tegeleb teie aidast leitud kraamiga ja naabri omadega tegeleb teine inimene ja kõik ausal viisil saadud asjad saate te tagasi niipea, kui uurimine läbi."
"Ega ma teie kviitungit selga ei saa panna, kui ma naabrite juurde matustele lähen, nende peres on homme järve all tehases surnuks orjanud vanaema matused! Ja ylehomme on veel kahed matused!"
"Kuulge, kõik kangrud ja õmblejad terves linnas on hädas sellega, et nende ladudesse salaja Järveisanda orjatehasest kraami peideti. Kõik kannavad praegu ainult seda, mis neil parasjagu seljas. Olge õnnelik, et teil öösärgi peal vähemalt hommikumantel ja töökleit on, pool tänavat käib uurimise lõpuni ööriietes ringi!"
"Minge te õige metsa. Head aega."
Pärast sõbralikku hyvastijättu istus emand Maria veel mõnda aega mõtlikult laua ääres, enne kui kudumistuppa astus. Tema saab õhtuks oma uue kleidi valmis, ja siis tulevad naabrinaised uusi tellima. Haige õe jaoks draakonihambapesuvee ostmiseks saab niimoodi kiiresti raha kokku. Ja kyll ykskord tuleb päev, kui ta saab Järveisanda lipsu pidi põranda kylge naelutada ja tema peal pannilappe pesta. Elu läheb paremaks, elu läheb ilusamaks.