14 juuli 2013

Maailm on hulluks läinud. Jälle.

Täna trehvas uudist, mis pani vana kyynilise Kaarna kurvalt nohisema. Sest kõike ei saa ära parandada, maha pesta, terveks ravida, kinni maksta. Asetagem yks valge lill tumedale tyvele Toonela kaldal, et meilgi oleks kunagi kaunim selle alt läbi sõuda. ................................ Ja hullu maailma kohal särab endiselt soe päike, kurgid ja bugenvillead kasvavad ennastunustavalt, lapsed suvitavad, mees põeb ja purjutab töökohavahetuse ning oma hirmude pärast, ämmad muutuvad järjest hädisemaks, puud kasvavad suuremaks ja... asju peab kogu aeg pyhkima, korraldama ja toitma, sest ikka veel ei saa nad ise hakkama ega alati tahagi saada. ................. Eelmises postis mainisin, et kodus suvitava pere ja järjekorras ootavate kodutööde pärast olen mõned muud asjad päevakorrast kõrvale tõstnud ning see on andnud mõned väga olulised elu yle järelemõtlemise hetked. Samuti on tänu valuvaigisti-efektiga AD-le tekkinud huvitavad, sageli ilmutusliku ja valgustava sisuga unenäod, mis panevad teinekord elu hoopis uue ja parema nurga alt vaatama. Mulle meenus muuhulgas, et maailm ei koosne ainult suhupistetavatest ja labidaga kaevatavatest või ringijooksvatest ja ratastel veerevatest asjandustest. On ka silmaga nähtamatu maailm ning oma hinge eest tuleb hoolt kanda. Ilmselt on yhel ateistinärakal põhjust Jumalaga tõsine jutuajamine maha pidada ning Jõuluvanale kirja kirjutama hakata, Viidingu luuletuseraamat lauanurga pääl.

Kommentaare ei ole: