29 juuni 2013

Rõud tu hell (kas teil juba kyll ei saa?), ja muidu maajuttu

Ega enne uut ei saa, kui vana ära ei lõhu! Nad lammutavad praegu Tartu kylje all Viljandi tee otsas ja lisaks kõigele on jõutud kaeverdama ka sellisesse vaiksesse, toredasse ja ilusasse kohta nagu Rõugesse, kus sild ära võeti. Vana Kaaren on tark lind, paneb teedelammutamise ajaks paremad autod kõrvale ja sõidab iidse suhteliselt rauast tehtud kaubikuga (uuemate autode juures pole nende rauasisaldus nii kindel), millel pole eriti elektroonikat, vedrusid, autoraadiot ega muid mugavusi, mis võiksid auklike teede peal muidu saba panna, ja mida on varem ka kyll ja ylekyll kogetud ja lapitud. (Vandumise koht) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ...................... Raha on vähe. Aega on vähe. Ma panin ettevõtte praegu ooterezhiimile, sest kõik 4 last on kodus, pluss loomad ja taimloomad. Pesu. Toit. Kord, kui vähegi kannatab. Minu lapsed on seda tyypi, keda ei tohi kasvatamata ja õpetamata jätta, vaid peab neile pidevalt tegevust andma ja oskusi õpetama, muidu hakkavad tulema lollused ja kiusamine-kaklemine, loomulikult kuulub asja juurde ka kohustuste jagamine ja pidev argumenteerimine. Aga ma olen kindel, et kui elavatele ja energilistele lastele õigel ajal tarkused pähe kallatakse, siis saab neist ka asja. Ja oleks muidu kuhjaga vastupidiseid näiteid kah, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ...................... Maasikad. Maasikad! Jaanipäeval eemaldusime muidu mitte just terava vaimuga eestirahva yldisest taustast ja puhkamise-moodidest ja veetsime läbu- ja tymakavaba jaaniaja Võrumaal venna man. Oli vorsti, oli liha. Aga parim oli maasikad! Võimalus minna põlluservale ja näsida maasikaid. Minu lapsepõlves neid polnud - heinamaad olid kolhoosi käes ja neil tehti heina ning mammil polnud aedmaasikate jaoks aega ega huvi, seega oli minu lapsepõlv ysna maasikanäljane. Nyyd ei saa ma neist õnnistatud marjadest kuidagi kyllalt - paarkymmend aastat puhanud heinamaadel on metsmaasikad vastu päikest, ning kyll väikesed ja hapuvõitu, aga siiski vastupandamatud aedmaasikad kartulipõllu servas. Suur tänu, Mammi, et viitsid pärast sellist põrgulikku elu ikka veel põllu peal toimetada! .................... Roosid õitsevad, mingitest lehti närivatest kurjamitest hoolimata. Jasmiinid (eba) õitsevad. Ka pojengidel on yht-testi veel kyljes. Siilikybarad alustavad. Elulõngad on oma silmad avanud. Aga see kõik on nagu hundi vile novembri öös, kui astuda oma aiast välja ning sõita tasa yle silla, seejärel mööda kõigis võimalikes toonides õitsvatest ja lõhnavatest kraavipervedest ja heinamaadest. Nautige kõigi meeltega seda, kuidas maa õitseb, sest kohe on see läbi ja järgmine kord tuleb alles aasta pärast. PS. Kirjutan pika ja härda vastuse Tii toredale kommile, sest mammukultuurid on seda väärt. Maasikataimedest pole vaba ka minu majapidamine. Kunagi aedade alguses sai alustatud friiki trsaditsiooni "Roosid maasikapeenras", algne idee oli muidugi yleskaevatud maa puudus, sest krundil võimutsesid kõrgekasvulised pysikumbrohud, nagu orashein, piimanõges, naat, põldpujud, okastraadikeradena vintsked keraheinamättad jne, millega polnud aega suuremat võitlust pidada. Seega panin kojutoodud taimed lihtsalt järjest yksteise kõrvale. Ja hiljem, kui taimed kolisid, läksid mõned teised taimed sentimentaalsetel põhjustel vanade kaaslastega kaasa. Nii juhtuski, et roos "The Fairy" on saanud pikaajaliseks kaaslaseks aedmaasika "Florence". See on hiline, suure ja magusa viljaga maasikasort. Roosipeenra rammusas mullas kasvavad maasikad nagu takjad lauda taga. Polkat ja Honeyoyeyo...-d on mul ka olnud, aga ei mäleta enam, kus. Rääkimata punaseõielisest Camarast ja roosaõielisest Pink Pandast, mis on hullud pinnakatjad, aga vilja saamiseks peab neid rohkem väetama, kui mina seda olen teinud. (Pink Panda kasvab aediiriste vahel samadel põhjustel, mis Florence roosipeenras.) Ja alpinaariumis laiutab kuumaasikas, peab vist lastega eraldi maasika-alpinaariumi ehitama. Ma soovin, et oleks aia jaoks rohkem aega, siis kasvataks juba suuremal maalapil mitmeid eri sorte teadlikult kõrvuti, et neid oma silmaga uurida. See oleks yks magus uurimus.

4 kommentaari:

Tii ütles ...

Juuli on tõesti maanteeservade hiilgeaeg. Augustist-septembrist hakkab see ilu kahjuks taanduma kuivanud õievarte maastikuks. Mõnel pool küll niidetakse ka teeservasid.
See magus metsmaasikas kasvab hea meelega ka aias kui eraldad talle mingi koha,sest et pole mahti metsa neid taga ajama minna. Ja aiamaasikate jaoks on ehk su marjamaitse suhusaanud noorpõlvgi valmis maad ette valmistama. Taimi saab ka tasuta. Hõika ainult oma soov välja ja pakkumised ei jää tulemata.

Anonüümne ütles ...

Tere Kaaren
Kirjutan Sulle peaaegu naaberkülast Karijärvelt. Loen ikka Su blogi ja näen, et kaebad kehva mulla üle. Mul oleks pakkuda Su mullale koorem (või mitu) hobusesõnnikut. Täitsa ilma rahata, lihtsalt tule ja vii.
Või kui Sa ise ei taha, ehk tead kedagi kes sooviks...
Minu telefoni number on 5171187
Tiina Laiva

MUHEDIK ütles ...

Meil niideti enne jaanipäeva teede servad puhtaks, on ka ilus vaadata:)
Jaanipäev ja maasikad ja muud head lõhnad käivad ikka kokku, meil on puude alustaimestik niimoodi muutunud, et lisaks seentele kasvab seal pea 0,5 ha metsmaasikaid.

Kuldkingake ütles ...

Rõugesse tuleb uus ja ilmselt ilus sild, kasutatakse vist liimpuitu ka (siis kindlasti ilus). Mulle üldse meeldivad sillad, üks ilusamaid on vana Kasari raudbetoonsild.