16 märts 2013

Ööd on vääääga mustad e maksumaksja ähmane kurbus ja tydimus

Armastan endiselt huvitavaid, st seninägemata imelisi toataimi koju tassida. Ja kuna sellest loomulikult ei piisa, siis käin aeg-ajalt igasugu väljanäitusi kylastamas, inemine peab ju oma hinge harima. Kahjuks hakkab järjest enam elatud aastate jooksul kogetu koorem ning kohustustehulk, mis pidevalt peas leierdab, segama puhtaid rõõme eneseväljendusest mõne kauni kunsti, hobi v meelepärase ameti juures. Ka lähedaste pidev mitmekylgne virisemine ei ole kuigi meeldiv. Te võite mind uskuda - elu on palju koledam kui yks korralik tõsielufilm. Ma ei tea, kuhu ja kelle juurde põgeneda keerukate olukordade eest, seega tuleb neid väljapääsmtult lahendada - mittelahendamine pole lahendus. Seisan yksi keset segaminisongitud taplusvälja ja olen unustanud, et kõik kirsiõied on ilusad. Ymberringi on koerakoonlased, nälg, häda, mõistmatus. Pidev ohutunne ja silme ees koledad pildid yleelatud koledustest, mille kordumine on täiesti reaalne, sest teatavad kurjategijad on alati karistuseta pääsenud ja seetõttu õhku täis. Ma ei saa aga enam lubada oma tegemiste, pere ja vara karistamatut tymitamist ja ryndamist, sest kaalule on pandud järjest rohkem. Kahjuks ei saa ka pereliikmete abiga arvestada, sest antud asjad on normaalsete inimeste jaoks nii eemaletõukavad - keegi ei taha pättidega jagelda, sõprade ning sugulaste abigama arvestada seega ei saa. Aga mul on nii palju mängus, et alla anda ja orjalikult joodikute terrorihirmu käes vegeteerima jäämine oleks kohatu ning loll, nii et võitlen yksi edasi. See teema hõivab mu mõtteid ysna oluliselt, kuna normaalseid inimesi kohtan harva, nende trehvamiseks pean tyki maad maha sõitma. Tunnen väga puudust inimestest siin kohapeal, kellega koos midagi suurt ära teha, kes ei kardaks keerukamaid ja raskemaid ettevõtmisi. Kindlasti on need inimesed kuskil olemas, loodan, et varsti satub mõni siiapoole ka toimetama.

5 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Ma lihtsalt ei saa aru, mis imelikus kohas Sina küll elad. Mina näen hoopis teistsugust maailma ja inimesi. Ja usun, et elu on üks ilus ja imeline asi.

Krissu ütles ...

Mõtlen siin.Olen ka kunagi varem Su postitusi lugedes vahel mõelnud, et kurb kui nii raske nii hall on. Kas näed lahendust-lootuskiirt? Saaks kuidagi aidata? Sooviks...

Tsiil ütles ...

Naabritega võib ikka nihu minna küll. Mul on üks selline kogemus, millest muidu võiks vist jutukatest lugeda või filmist vaadata. Õnneks olin ma toona nii vaba, et sain ära kolida, sest on nähtusi, mille vastu pole mõtet võidelda. Sinu seis on ilmselt teine.

Helgemaid hetki soovides

Futu ütles ...

Naabritega kas lihtsalt veab...või siis ei vea. Meil on kahes küljes ääretult kenad inimesed, kuid kolmandas ilmakaares...paraku, jah, ei ole vedanud. Õnneks ei pea me nendega suhtlema, kuusehekigi kasvatasin vahele. Kaaren, kas poleks mingit õhkõrna võimalust äkki elukohta vahetada?
Oled sa kaalunud?

MANN ütles ...

olen lugenud su blogi otsast lõpuni ja ütlen et oled üks uskumatult tubli naine ,võin tunnistada ,et oled mindki innustanud rassima ja rabelema ,kui jaks hakkas lõppema.Kurb on lugeda,et su mõtted on nii rasked.Aga sa oled ju kange eesti naine ja ajad selja sirgu ning tuled toime ka vanakurja endaga oma kodu,pere ja kauni vaevaga rajatud aia nimel.Soovin sulle kogu hingest jõudu ja jaksu selle õudusega võitlemisel,ükskord peab ju ka halb taganema,ka peatselt saabuv soe kevad annab ilusamaid noote hinge.