
Paari päeva eest täiendasin veel oma iluaianduslikku kollektsiooni. Aitäh, Aiasõber. 3 iirist (Kämpferi i. Variegata, võhumõõk Variegata - milline ahv ma olen, & vist aediiris "Ruffled Velvet"), pojeng "Candidissima", päevakybar "Herbstsonne", MINU ESIMENE KOPSUROHI "David Ward", jp. enelas "Manon", päevaliilia "Little Show Stopper", hosta "Gold Standard", vbl oli veel midagi. Istutasin eile enamuse taimi, sh varem ootama jäänud taimed maha, sest potis talvitamine võib laiska aednikku kevadel ebameeldivalt yllatada. Mis oma kohta ei leidnud, see sai lihtsalt alla puuviljaaeda peenrasse pistetud, sinna läx kymmekond elupuud & parkymmend lehtpuud-põõsast. Alumine hoov vajab ymbertegemist, sest puukuurile peab oma sissesõiduraja tegema. Sealt aga tuleb ära kolida 6 puud. Kurrat, ma pean sinna augu ette veidi kaugemale mingi tuulevarju istutama. Mullatööd jätkub kauemax.
Maja idapoolses otsas on nyyd valmis viimane jupp, nii 15 m okastaimedest hekki. Kus oli 8 aastat suur & ressursirohke tellise-, tuhaploki-, vanametalli-, puidu-, vanade akende, klaasi- & jumalteabveelmillehunnik, mille ma suvel ära sorteerisin & alla hoovi kolisin, on nyyd muru ääristamas vaheldumisi ryhmad karvast viirpuud & erinevaid kukerpuid. Ma ei hakka jälle kirjeldama maade erastamise aegu maja seina äärde mõõdetud krundi piirist, kuidas igatmoodi rikutud seadusi / ehitise kaitsevööndit, aga yhesõnaga, keegi ei saa enam niisama ymber maja jalutada. Piire on ebamõistlikult majale lähedal ( 3-4 m seinast), aga teisiti pole võimalik. No asi seegi.
Esimene mees, kes täiega okaspõõsasse astus, oli mu enda abikaas, kes saabus õhtupimeduses & ei syvenenud asjasse, et hekk oli veel paar meetrit pikemax kasvanud:) aga ex ta peab leppima oma pidurdamatult istutusjanuse projektijuhiga, kes asjadel niisama umbes rohtuda ei lase.
Erakordselt võimas lattuba "Blauhilde" kannab & kasvab veel, yleeilane öökylm ei suutnud seda lohet hävitada.
Mõtlesin-mõtlesin, välja mõtlesin. Hiina siidipööris (mis ilus nimi, lausa meelitab ostma & kasvatama!) "Silberfeder" kolis tuppa suure akvaariumi kõrvale. Imeilus taim, kindlasti armastab sooja. Käsi ei tõusnud teda õue kylma mulda istutama.
Mõtisklen veelgi, nt toataimede biotoopidex sättimise yle. Palju lihtsam on hooldada yhes nõus, nt mördivannis (ilusa disainiga vastupidavad plastikvannid) kasvavat taimeryhma, kui sadat potikest, mis alalõpmata ymber aetaxe v ootamatult ära kuivavad. Mh vajavad orhideed toetavat mikrokliimat, mida pakuvad nt tiigerlehikud & liaanid. Mulle kulux praegu botaanikuharidusega isik ära.
Lapsed otsivad toataimedelt hasartselt villtäisid jt põnevaid loomi. Vihmaussi (mul on yletamatu ussifoobia) & teisi toredaid elajaid koheldaxe nagu kalleid sõpru, kelle eest tuleb hoolitseda, õue pehmetesse puulehtedesse viia.
Uus leiutis on haruldaste seente kasvatamine. Lapsed otsisid põõsastest kõduseeni & istutasid need amplipottidesse. Praegu on neil 8-liigiline seenekollektsioon.
Jah, lapsed nagu emmegi. Kaalikat oskab igayx kasvatada, aa harulduste kyttimine on põnevam!