17 veebruar 2020

Mull-mull osa 2

Elu on näidanud, et mitmekylgselt rõhutud ja masendunud meeleolu ei ole kunagi päris ilma materiaalse põhjuseta. Täna läksid pingpong peas, vilin kõrvus, valu keres ja tunne sydames nii valjuks ja rõhuvaks, et suhtlesin perearstiga. Tuli käsk kohale ilmuda. Voolasin siis sinna ja selgus nii mõndagi - enneolematult ylikõrge vererõhk ja põletikud, mis vajavad mahavõtmist ja antibiootikumiravi.
Ei tea, kas lastel on vitamiinipuudus, viirushaigused või hootine puberteet, niigi teised tujukavõitu, mõlemad nooremad on täna erimaru väsinud ja virilad. Noorimal on lisaks kiire kasvu periood, mis teeb näljaseks ja närviliseks. Ja siis muudkui jälgi, et nad mõne tyhise asja peale kiskuma ei läheks, sest selle peale läheb mu vaene pea lõhki.
Aga vähemalt on väljas soe. Ja "õnneks" märg, metsaminejat minust praegu ei ole. Võtsin hommikul diivanil võbeledes kätte jaanuaris alustatud lätipärase soki. Palju korraga teha ei saa, aga midagi ikka. Ma pole palju, palju aastaid mustrilise säärega sokki kudunud, kohe päris tore oli.

16 veebruar 2020

Mull-mull

Täna on mul hommikust saadik  eriti vastikud syymekad. Sellised yle võlli syytunded, mille lained uhuvad sind nagu vana kalossi, raskelt, sygavalt ja päästmatult. Lapsepõlvest tuttavad kohutava vääramatu syy sundmõtted on tagasi. Veetsin kyll vahepeal lausa paarkend kena aastat suuresti ilma nendeta, rõõmus nagu kevadine vasikas, aga eks aeg kulub ja rõõmud kah. Miskipärast soovib minu kere tagasi pöörduda õndsasse lapsepõlve - aga seal pole mitte päikese ja soojuse - neid kogesin haruharva, vaid yhed teised lained.  Leevendamatud, kleepuvad, sind kokkukägardavad lained, mu vanad tuttavad.
Eks ta ole - yhest kyljest teed kellelegi-millelegi järeleandmisi, teisest kyljest maksad, nii et tolmab. Ja ei mingit rahu ja tasakaalu. - Kuna ma EI TALU õiendamist, pindakäimist, manipuleerimist, tylitsemist jne, siis on meil kodus kyll rahulik õhkkond, aga korda ja sisteemi leiab ainult yksikutest kohtadest, rääkimata suuremate tööde sujuvast korraldamisest. Ja tegemata tööd peksavad mind nagu hiiglane lumelabidaga korvpalli. Mul nimelt puudub ajus inimeste suunamise ja ylesannete jagamise koht, sest peaaegu kogu oma elu olen kõike suht yksi tegema pidanud, katsudes õiendajate ja mahategijate seisukohtadega leppida. Ega see lihtne pole, ja autopiloot käsib vait ja nähtamatu olla... Ja ma siis vahepeal mõnedel valgustatumatel hetkedel päästan, mida jaksan, mis tõbisematel perioodidel sh madalrõhkkonna ajal, koledaks on läinud. Ja õhtul ajalehepealkirju sirvides tekib kognitiivne dissonants.

11 veebruar 2020

Ping pong

Mujal maailmas teeb kurja gripp nimega Uus Koroonaviirus. Meil aga on niisama adenoviirustegagi kyllalt jahmimist. Jälle on majast saanud haigemaja.  Lätipiiriäärses peres st vanade juures oli yks mees just kuu aega palavikus, meie majas põdes noorim poiss 2 nädalat tagasi, ja täna jälle. Noorem tytar kah jäi haigeks ja magab nagu poleks nädalapäevad silma kinni saanud.  Mõlemal palavik, nohu, paha olla. Ka minu silmamunad yritavad läbi kolba yksteisele äsada, ja aju saab pihta, nii mis kõliseb.
Ilm on tatine nagu kuratteabmisasi. Meie sissesõidutee uppus ära ja homme tuleb kõigi autodega kuidagi maantee äärde kandvamale pinnasele ukerdada. Sel talvel enam talve ei tule ja kõik, mis on märg, jääb märjaks st vedelaks. 
Aeg jookseb, aga kyttepuudega tegelemiseks ilma netu. See teeb mind rahutuks. Vanad ja vend ei ole enam kuigi töövõimelised ja seega me  lihtsalt PEAME ise palgi, raua ja muuga mässama, meeldib või ei, valutab või ei. Sest kuskilt mujalt meie majja toasoe ei tule. Ja see võtab AEGA.
Kuulge, silmade munad, võtke nyyd vähe vaiksemalt.
Aga aial ei ole lume puudumisest ja kohutavast porist sooja ega kylma, kes soovib, see isegi õitseb.

07 veebruar 2020

Tantsisklevad

Oma veidra, kohatu ja ebakorrektse elu tõttu ei ole mul kleite ega seelikuid. Aga ega siis elu ilma värvide ja lehvivate siidisiiludeta ei lähe. Kasvavad nemad aknalaudadel ja kui sa lähemale suvatsed minna, siis tunned, kuidas sinu alalõpmata hanguv vereringe ja kinnikiiluv mõte saavad hoogu ja õrna ravutsemist. Tänased tänud ja kiidusõnad kuuluvad begooniatele. Esimesel pildil on õige uus kapsas. Punaselehine begoonia (Begonia ×erythrophylla). Mu 37 aastat tagasi surnud vanaema kasvatas teda, paraku läks see taim õige ruttu oma perenaisele järele. Ja nyyd on tema sugulane jälle minu juures.
Teised on kuning- ja teiste begooniate ristandid. Punane (kuningbegoonia jt liikidevaheline hybriid, ilmselt "Autumn Ember") on oma 3 aastat vana, kollasekirju kääbus (Begonia bowerae "Leprechaun") on vist eelmise aasta kevadest. Ma julgen sordinimed lisada sellepärast, et need taimed on kuningbegoonia kirjudest sortidest piisavalt eristuvad ja sarnaseid sorte ei ole yldsegi palju. Kuna begooniaid on taimetykkidest lihtsam ja kiirem paljundada, siis säilivad sortide omadused ka intensiivse masspaljunduse tingimustes, erinevalt seemnepaljundusest. Yks pealt meetriste vartega inglitiib e tähnikbegoonia (Begonia aconitifolia × Begonia coccinea) on mul ka, mu tänaseks puruvanade põhikooli õpetajate mälestuseks. Emataim elab mu ema juures, emataime emataim aga kasvaski tänaseks ammu kinni pandud ääremaa väikekooli õpetajatetoa aknal, suveks viidi taimed kooliaia varjulisemasse nurka ja ma ykskord võtsin suvise aiatööpäeva ajal julguse kokku ja kysisin tuule murtud oksa endale juurutamiseks... Pildile minu isend ei saanud, sest oli poolviltu pugenud teiste taha.
Paar liiki on veel, nii mugul- kui narmasjuurset taime, aga ilma pildita ei maksa see jutt kopkatki.
Pärast akendevahetust on begooniatel päris mõnus elu, sest nad ei kannata hõredate ja kivikylmade akende vahelt pealenõrguva jäise õhu puudutust. Kylm ja märg tapab nad ära, kylm ja kuiv samuti. Eelmises kodulaadses kohas kogetud ja nähtud... Aga kui seesama talve jahedus imbub tuppa kaugemaid seinaääri v uksepragu mööda, siis on see yhe begoonia jaoks kauge ja võõras mure.
Praegu võtavad nad esimesi hilistalviseid päikesevanne ja pooled neist õitsevad, sest lõunapoolkeral on ju suve teine pool, nagu meil juuli lõpupoole.



26 jaanuar 2020

Roheline talv

Aasta tagasi käis kyttepuude varumine nii, et võtsid sae ja kanistrid ja kõige pikemate jalgadega metsaline astus kõige ees, sest sygav lumi. Iga paarisaja sammu järel tehti paus ja lõõtsutati. Mitte midagi ei tohtinud käest panna, sest see uppus jäljetult koheva lume sisse. Sama saatus tabas langetatud puud... Aga alustuseks sadas puunäljasele pähe korralik hunnik lund... Õhtuks olid kõigil mundrid läbimärjad ja eriti traditsiooniline oli hiljem mitu päeva kroonilisi närvipõletikke ravutseda.
Sel talvel asjad nii ei käi. Kylma ei ole. Suurt mistahes sademe uputust ka pole olnud, maa on mõnus tahe, mitte mylgastunud, ja ilm on pehme. Ka traditsiooniliselt haigel põlisvõrukesel valutab sel talvel vähem kohti, mis teeb tulevaks koledaks talveks valmistumise natuke vähem koledaks. Õnneks on meie peres veel pika saega mehi, nii et lõbustusi saab valida vastavalt ilmale ja parasjagu saada olevale seltskonnale.
Ja asja juurde kuulub järgmise põlvkonna väljaõpetamine. Täna õpetasin, et suured lagedal kasvavad puud on haralised, ja traktori rada tuleb puhtaks teha, muidu jääb saemehe mitme päeva töö maha. Jooksmine ja haokorjamine võib olla tyytu, aga läinud suvel oli samal mäekyljel vanadel okstel väga tyytu koperdada. See kena mägi on vana põllumaa, mis nõukogude viljastavates tingimustes suure Staalini kindlal juhtinisel kartulihaudu täis kaeverdati ja siis 50 aasta jooksul metsastuma hakkas. Meil on idee see jälle mõneks ajaks ära kraamida.

23 jaanuar 2020

Kylaskäik minevikku

Täna oli mul asja maakonnakeskusesse. Kylastasin mitut asutust, et liikumisvõimetute abitute vanade asju ajada, ja kui kohustuslik osa läbi, pyhendusin lõbutsemisele. Maakonnakeskuses on yks taaskasutuskeskus, ja ma veetsin täna toreda veerandtunni selle raamaturiiulitelt varandusi otsides. Ysna tulemuslikult, sest käppa jäi korralik pakk nõukogudeaegseid luuleraamatuid tänaseks unustatud autoritelt. Ja ma ei korja neid niisama...
Kunagi ammu oli olnud ainus võimalus igapäevaelu koledusest pääseda raamatute neelamise kaudu, ja kui ka koledused muutusid, teisenesid, pisenesid, siis armastus raamatute ja sõnakunsti vastu jäi. Koledused on nyyd mineviku varjudeks ja tyhjalt kõmisevateks deemoniteks saanud, kuid raamatud on jäänud. Ma ei saa enam lugeda proosat mistahes kujul, sest elu on teinud oma töö, mul hakkab tähelepanu hajumisest ja motoorsest rahutusest lausa fyysiliselt halb, sipelgad jooksevad peanaha alt selga ja tagasi, eetrimyra paisub kõrvulukustavaks, aga ma saan lugeda lyhikesi tekste. Käsiraamatuid.  Tehnilisi kirjeldusi. Kasutusjuhendeid. Plogisid ja uudiseid. Ja, mis kõige tähtsam,
Luuletusi.
Nende rytmile, korrapärale ja ylesehitusele keskendumine aitab tähelepanu koos hoida. Kuna luuletuse vorm nõuab kujundi kontsentreerimist, siis öeldakse yhe laulu sees enamasti kõik ära, ja hoolimata lyhidusest on selles kunstivormis oma võlu, ma jõuan selle lõpuni lugeda enne, kui jälle keegi midagi tahab ja ma pean asja käest viskama. Proosatekst läheb sellise kohtlemise peale sassi, puntrasse ja auklikuks infomyraks. Aga korrapärasest tekstist saab minu sees muusika. Ma vajan seda korrapära ja matemaatilist struktuuri.

19 jaanuar 2020

Pildike rollisooritusest

Hääde plogisõprade juures kirjutatakse alalõpmata teemadel, mis ka mind puudutavad. Oh ei, mitte potid-pannid, meigikraam ega muu võrkturundatav, vaid igasugu karjääriklaaslaed, kiviaegsed kombed, yhiskondlikud rollid, maskid ja kostyymid. Pärast mitmekylgset elukogemust on minulgi asjade kohta midagi öelda. Kuidagi raske on mõista, miks mind lapsest saadik imelikuks peetud ja tõrjutud on. Mul on ju ainult 1 elu ja selle ainus normaalsus on see, milles ma elan. Ja
P.s. tõmbasin nn meemide e mitmekihilise sisuga naljapiltide tegemise äpi. Kui seda meemi piisavalt kaua vahtida, saab hyva lugeja minu kohta põmst kõik teada.