29 aprill 2017

Mis ma täna leidsin.

Hoolimata lollist valitsusest ja rahva suurest viletsusest on ka sel aastal kevad enam-vähem õigel ajal meile jõudnud. Juba paar nädalat on, mida aias uudistada, sest ega õue ei minda siis ainult tööd murdma. Võib imetleda roosikesi.







Võib okaspuubeebide kasvule kaasa elamas käia.




Ja mõelda kaduvikust ning igavikust, sest sugugi kogu aiarahvas ei suutnud vastikule talvele vastu panna.

Hyvasti, lootus enamust hiina siidipööriseid meil kasvatada.
Okaspuubeebid on kyll pruunilapilised, aga elujanu neil jätkub.
Ning yle kõige lehvib ja kumab helerohelise naadi lustakas pulbitsev kasvulaul.
P.s. Unustasin eile puid lõigates tagavarasaapad tööplatsile. Täna on nad korralikult vett täis sadanud. Ma ei riski yle hoovi neile järele minna, muidu jäävad teised saapad nätskesse vettinud murukamarasse kinni. Isegi siis ei lähe, kui kurjam lillepeenras laiutab.

23 aprill 2017

Naljapilti suurest kevadest

Vaade lõunakagust yleeile hommikul. Tundub, et loodus tahab maailma pärast meie tulekut korralikult puhtaks pesta, on teine läinud suvest saadik pingutanud.

Täna tuleb kindlasti veel.

20 aprill 2017

Materjalide ilu

Enne, kui aiakultuuride ninapistmisest saab suurem rohetamine, peab ära toimuma maapinna tasaseks ja plätuga jalutatavaks ning niidumasinaga laevatatavaks muutmine. Muidugi jääb mõnijagu kohti nõgeste, põdrakanepi, haavapuunoorendiku, siilide, tigude, sõnajalgade ja teiste iidsete asukate jaoks, suur aed, jätkub kõigile.
Täna oli yle tyki aja soe ilm ja kõik ained ning materjalid olid oma õige lõhna ja värviga.

18 aprill 2017

Rõõmus ylestõusmispyha

Ei ole midagi pyhamat kui käru peale maanduva kõdupuidu tolm, mis päikese käes või selle varjudes omandab kuldsema v roostesema tooni, heljub aurana paljunäinud taluhoovi kohal ja teeb kuldsemaks v roostesemaks ka tema tekitajad.
Kuid inimesed peavad mõnikord mõnesid asju palju pyhamaks kui muidu. Sel nädalavahetusel olid päevakorras värvilised munad. Noorem tydruk tegi poevärvidega keemiakatseid, ma käisin õuetööde vahelt teda ässitamas. Pildilolevaid on kõige raskem ära syya, no ilusad on.

Ma olen yksildasem kui kunagi varem. Palun mitte valesti aru saada. Sõbrad ja maailm on interneti avamise kaugusel; alati on nägemisulatuses mõni pereliige, alati on võimalik ennast millegagi lõbustada. Kuid kurvaks teeb mind vajadus pere tiimimehhaanikuga midagi ette võtta. Inimene on muutunud väga vastutustundetuks ja teovõimetuks, inimeste juures kasutatavaid suhtlemisviise temaga enam kahjuks tulemuslikult rakendada ei saa. Nii et ees ootab põnev ja erutav automehhaaniku-ameti õppimise aeg, sest parem see hinnaline ja eksklusiivne töö ise selgeks saada kui oma tilluke eelarve patriarhaadi vana kombe kohaselt õppind rauajumalapreestritele ette kanda.
Kuida see lugu Tööliste Keldriga oligi.
Md, nädalavahetusel tegin esimesed tujutõstvad õppe-eesmärgilised katsetused pookimise e puude liikide vääristamisel sordi oksaga, katsejänesteks olid 3 kuuske, 3 pärna ja õunapuu. Kasutasin ladvalõhesse oksastamise tehnikat, kui nimetust õigesti mäletan. Vestsin pookealusega yhejämeduse oksa viisakaks kiiluks, ajasin aluse ladva lõhki, sobitasin okste koored ja mähad ettevaatlikult kokku ja teipisin kinni. Põnev oli, täiesti uus maailm. Pärastpoole otsin veel puid, mida vääristada, väikseid aluseid ikka leiab, ja seda, mida neile kylge monteerida.

15 aprill 2017

Vaikne Laupäev




Yksildane vagades mõtisklustes veedetud päev, ylejäänud pere tegeles toas mh pirukate kypsetamisega.
Kes teab, kui vana on see nukupea ja mida on näinud need laudaseinad.

14 aprill 2017

Suur Reede


Täna oli muidu sooja ja mõnusa, kuigi tuulise aprilli kohta eriliselt lumine päev. Hommikupooliku munesin toas ja vedelesin selili (et muuhulgas selgroog yhtlaselt sirgeks venitada), tegin sotsmeedias poliitikat ja mõtlesin, et lõikaks puid.
Hommikul oli mitu tihedat ja hõredamat lumesajuhoogu. Vaade lõunakaarde muutus siis helgeks ja pastelseks, vahepeal kallas päike sellesse roosakat ja kuldset, yks kaugem põlluserv oli täiesti shokolaadi värvi muidu heledate kõrrepõllutriipude vahel. Ja põhjakaarevaade, mis on iga ilmaga avar ja sydantsulatav, muutus õhkõrnade lumekardinate vahel täiesti ebamaiseks.
Pärast lõunat tahtsin kasulik olla, uue kettsaega mängida ja varemepuitu tykeldada. Käristasin natuke, panin ned riita, siis vaatasin, kuidas häirimatu toonekurg paarikymne meetri kaugusel põllul jalutab ja einet võtab, togisin tydinult jalaga triikraua jäänuseid, kõdunenud kirsasid ja muud, mis puidu alt välja pugema hakkas. Lõikasin veel natuke. Auklik kuusehekk läänekaares ja kunagise puuviljaaia lõunakyljes olid sinisemad kui muidu. Tasa ja hoiatades hakkas lund sadama. Kerisin juhtmed kokku ja kooberdasin tuppa. Ruutmeeter korda ja puhtust tehtud, asi seegi. Ja need lõputud, pyydmatud lumekardinad, millel veel talve lõhn, aga kevade värvid.

09 aprill 2017

Meie väikestele sulistele sõpradele






Pereliikmed ehitasid paar vastavat majakest ja rohkem õppind mees pani need paika ka. Mina ei teinud muud, kui mängisin labida ja käruga. Väga kasutu ja ebaabivalmis.
Muudkui laulavad.