02 detsember 2019

Jõuluime hind

Ma katsun viimasel ajal oma vereringe huvides kõik sfäärid ja fluidumid vaikselt ja yhtlaselt voolamas hoida, aga mõnikord voolavad needsamused lihtsalt kontrollimatu kiirusega, nii et taevatelk käriseb.
Eile juhtus yks selline kiirem päev olema. Päike paistis, päris hea oli olla. Hommikul tegin mõned kiired majapidamistööd, siis aga oli aeg noorim laps teisest maakonnast rehaplaanis ettenähtud teenuselt ära tuua, viisakalt Muhedikupapale synnipäevaks õnne soovida ja jõuda viisakalt naaberkylasse suuremale jõulukuuse avamisele lauluansambliga ette astuma. Põnevaks tegi reisi asjaolu, et väiksemaid teid ei sahata ega soolata ja mul on bussil veel suverehvideks ostetud lõunamaa talvekad all (koormaveo huvides cargo-, mitte tavarehv, nende otsimisega sai parasjagu nalja) aga elu on näidanud, et nael on parem. Niisiis, trehvasin ja patsutasin Papat ja Lendavat, Papa juurest tormlesin otse Osulasse. Ikka veel paistis päike, aga mul jalad juba värisesid. Tee peal saatsin lauluansambli õpetajale vabandavaid sõnumeid, et jään proovi kõvasti hiljaks... Kohapeal osutus, et elektrit pole, piduplats on pime ja ma olen yldse kõige esimene kohalolija. Aga siis ilmusid ka kõik teised ja proovi tegime a capella. Rahvas hakkas kogunema, ilm kottpimenes, elektrit polnud ikka veel. Õhukeste sabaste sees hakkasid jalad kylmetama. Keegi naaberkylaseltsist läks yhte kaugemasse talusse elektrigeneraatorit tooma ja ma niikaua viisin noorema lapse koju ja tõin 2 suuremat asemele. Ikkagi haruldane hetk - emme paneb viisaka mundri selga ja esineb. Laulsime 2 laulu saateta, naaberkylaseltsi teatritrupp luges oma jõululood, hakkas peent lund pudistama. Siis oli meie kord, oma 7-st laulust kokku pandud jõululaulude popurrii ajal hakkas tihedat laia lund sadama. Kylaseltsi inimesed panid tõrvikud põlema ja kuuse valgustus pandi geneka abil tööle. Siis kylaseltsi rahvas jagas tõrvikud laiali ja ysna mitukymmend inimest, sh ysna palju lapsi, läks edasi matkama - novembris avatud uut kergliiklusteed mööda. Väga ilus rada muide, yle Võhandu jõe ja läbi kruusamäe, uus tänavavalgustus ja.
Jõuluime tehtud, ruttu koju ära. Ma kokkasin, lapsed otsisid jõulumunad välja ja ehtisid kuuse st nulu ära. Meil on juba 3-ndat aastat sama jõulupuu. Pärast kolmekuningapäeva viin ta koridori ja siis pehmema ilmaga õue kuhugi poolvarju. Nii jätkub teda veel kauaks.
Täna käisin emale raha ja provianti viimas. Eilsele jääle oli sadanud korralik sula jõululumi ja kuna väiksemaid teid ei soolata ja sahatakse viimases järjekorras, siis läks sinna sõitu nii mõnigi närvirakk, aga regionaalpoliitika tahtis tegemist sh maade rentniku tegemised yle vaatamist ja tehtud see poliitika sai. Kella 4 ajal kobisin voodisse ja ylejäänud päeva tegelengi teki all värisemisega. Kohe võtan õhtused ravumid ja las tulla ka minu väike jõuluime - ehk täna öösel ei valuta koledasti, ei tule krambid või juhtu muud, mis une vussi keerab.
Ja lilled õitsevad.

27 november 2019

Mida teeb härmas võsas elav rahvas novembris

Ymber nulli naljategemine ei tee hästivarustatud maarahvale midagi. Kui on olnud hea aasta, siis yks kohutav vaenlane - villakoi - on ka talvevarustuse puutumata jätnud ja saab rõõmsalt õuetubades edasi tegutseda, kuni ylepõlve lund ei ole.
Hämar ja õhus rippuv jäide annab ainest lähenevatele jõuludele mõelda. Kaupmehed myyvad juba värvilisi tulesid ja mune, räägitakse, et raadios olla jõululaulu kuuldud. Mina ei ole. Ma peale striimimiteenuste muud ei kuula, uudiseid eelistan lugeda, sest nii saab infi kiiresti yhe peaevaatamisega kätte. Raadiodiktorite nämmutamine ajab mu hulluks - misasja nad heietavad! Aga niikuinii mul on põhiliselt silmamälu ja kuuldud tekstist ei jää meelde muud kui rääkija häletoon ja kõne meloodia. MITTE tekst. Mitte närust ridagi, eriti samal ajal muid töid tehes.
Selliste looduslike eeldustega on maru närune moosekandi ametit pidada. Aga kui mõni salmijupp v viisipala peas leierdama hakkab, siis ma enam ei eira seda ja ei lase olme sekka hajuda, vaid kutsun ta lähemale ja katsun kasvatada ja voolida, kombeid õpetada ja laulu moodi näo pähe vormida. Enamasti läheb vormimise käigus osa kaotsi, sest nt teksti tegemisel keskendun vormile ja selle käigus asi muutub päris palju, nii et esialgne viis ei kõlba. Aga nagu ma ytlesin, minul tekstimälu pole, teksti valan ma kirjavormi st visuaali, viis aga elab oma hoopis teistsugust elu edasi.
No täna juhtus jälle selline asi. Uurisin laste muusikaõpetaja saadetud laule ja siis tekkiski jälle yks omamoodi lugu. Palun lahkesti jorutama.
https://mustkaaren.blogspot.com/2019/11/hakkan-varakult-joululaule-treima.html

25 november 2019

Kolm laulijat akna taga ja mu hyljatud kannel

Pori ja vesi on asendunud jää ja pruuni surmaga. Yhest kyljest, tore, et uputus lõppes, sel aastal enam kruusa, kiva ja teepaikamisega tegelda ei taha, aga teisest kyljest on kylmavõitu. Yhest kyljest jäid õues mõned sh aiatööd pooleli, teisest kyljest aga on toas oma aega oodanud asjandusi pikk rida.
Meie tiimimehhaanik ei ole oma palgatöökohaga õnnelik. Kurdab, et keeruline on, ja kõik vabad päevad lamab õnnetult oma toakeses ja ei taha paremaid roogasid, ainult omaette praeliha närida ja kõigiga õiendada, tema voodipesu vahetamiseks pean rakendama enneolematut konspiratsiooni, ei taheta isegi lõunamaale reisida. See tähendab, et tuleb endal hakata muuhulgas oma traktoriparandamise skille arendama. Õrn naesterahvas ei taha kohe kuidagi muude tööde kõrvalt veel sellega ka mässata... Aga ilma erinevate massinateta meie maal ei saa.
No mis ma jändan selle maa ja võpsikuga? Hää lugeja, mul on selleks oma väga kaalukad põhjused. Esteks, ma olen yles kasvanud metsa ääres kõrvulukustavas yksinduses. Teiseks on kogunenud terve rida elukogemusi, mis teeb kogukonna keskel elamise mulle talumatuks. Kolmaks, on mul pere, mille koosseisuga on võimatu kuskil kortermajas normaalseid suhteid säilitada, sh autistist laps, kes vahetevahel karjub. Neljaks, ma oskan ja tahan teha asju, mille jaoks 4 betoonseina vaheline tyhimik on kaugelt liiga vähe. Paljud toredad tegevused tekitavad ka ysna palju koledat myra... Ennem mässan metsa taga pori sees ja mängin vabalt mädapuiduga, kui kõnnin silmad maas ja seinaääri mööda korralike inimeste keskel. Minu maa olgu igasugu lollidest rollidest vaba, sest pole tähtis, millise suguelundiga kodanik toob linnast diivani ja metsast kyttepuu, pääasi, et on toodud ja ilma tylinata. Viimaseks, ma ei vaja yhiskonna armastust, kui sellega kaasneb rida ahistavaid ja alandavaid tingimusi.
Tagasivaade elule tehtud, nyyd väike edasivaade. Pagan, kyll on raske sõnu seada. See uus ravum on mu esimeste eluaastate minu mulle väga lähedale toonud, aga ma olin siis ju viisijuppides, meloodiates ja helides mõtleja. Lugemaõppimine ja raamatuteneelamine, hiljem väga koledaks läinud depressioon ja erinevad traumad ja hirmud mätsisid selle kinni, aga nyyd ma avastan ja arendan seda meloodilist mind. Teiste loodud laulude asemel katsun lõpuks ometi iseenda omi teha. Tyhja neist sõnadest, kui muu mind ymbritsev st mitteinimlik maailm neid ei kasuta. Mind toidab lihtsalt muusika.
Praegu on melanhoolse rocki aastaaeg, hämaralt nõrguv ja lõputult veniv.

14 november 2019

Lõunapoolkera kevad

Mõned sõbrakesed puhkasid suvi otsa, sest neil oli talv,  ja nyyd on aeg kevadisi toimetusi teha. Helmekaktused, oma ajaloolistel kodumaadel epifyydid e jämedate puude otsas ja kõrval kõdu sees kasvajad, aga meie paras-teile-vöötmes toredad vastupidavad toataimed. Mul on neid praegu 2 sorti, täna näitan välja niitja helmekaktuse e Rhipsalis bacchifera "Oasis". Huvitaval kombel on just sellel liigil väga erinäolisi sorte, mille nägu on isegi teistest liikidest suuremate erinevustega. See isend on mul olnud oma 5 aastat kindlasti. Kuna helmekaktuste ymberistutamine on ebamugav - kaharat taime on ilma abiliseta raske ilma muljumata või veidigi katki tegemata liigutada - siis on ta selle vanuse kohta ysna pisike, ma olen teda ka ainult 2 korda ymber istutanud ja elab ta tagasihoidlikus 12cm amplis. Väga äge mittetaimepärase näoga taim ja kui te ei soovi oma majapidamisse alalõpmata õiepuru ja leheprahti ajavaid pelargoone või roose ja talviti väga rääbakaid nt begooniaid, siis on helmekaktused just see õige asi.


08 november 2019

Hapupiimana lasub

...November meie sammalduval kodumaal. Maru kärsitu, melanhoolne ja yksildane on olla. See kõik on vettinud maailma ja pimeduse syy.
Ma remontisin eile paari vanemat laulu ja täna tuhnisin niisama kirjutatud, aga ylespanemata lugude kaustas. Õige mitu lugu vormisin ja vormistasin ära st kirjutasin pikemaks või tegin vabavärsis kavandist lõppriimi ja salmidega laulu. Ei, ei midagi lillelist ega naiselikku, ei sonetti ega heksameetrit, ma olen sundmõtetega laulukirjutaja. Seega kui elu tundub liiga tore ja kaunis, siis kutsun lahkesti Mustkaarna plogisse oma bluusikarjatusi lugema.
Siin yks väike isuärataja.
Olemata mälestuste aias
Ikka õitseb mõni veider puu.
Olen oma mälestuste aias
Kuninganna kui ka ryytel truu.
Astun mööda roosipõõsast
Täna see ei torka mind
Ei haara kurjalt varrukast,
Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda
Astun, syda kerget kartust täis
Väravast veel korraks välja kaeda
Kas mul vari ikka kaasas käib
Piirikivi avab silmad
Täna ta ei rõhu mind
Tulemata teod ja ilmad
Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega
Ruumist ruumi, aiast aeda
Täna võtan lisaaega
Keset minu veidrat aeda
Tunduda võib võõras
Teile ja koletu
Pealuuparukapõõsas 
Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma
Ruumist ruumi, ilmast ilma
Tahan peale saada silma
Keset uneudust ilma
Tunduda võib hirmus
teile ehk kohatu
Mu inglitrompetipõõsas
Ja kuradiõunapuu

05 november 2019

Ääreni täis

Uued aknad on nõnda inspiratsioonipakkuvad ja lisaks sellele on maja tuntavalt soojem. Kui mitmepäevase ysna korraliku vihmasaju tulemusena maapind enam jalameest ei kanna ja uksest välja astudes hetkega märjaks saad, siis on õndsuse tipp punaste begoonialehtede vahelt õue vaadata.
Käisin lõuna ajal naaberkylas last koolist toomas ja nägin, et yleeilseni mitte väga täis maaparanduskraavid ja Võhandu jõe äärne lodu olid kuhjaga savist vett täis. Meie maja asub pmst madalama kynka otsas, nii et liigvesi jookseb kallakust alla, aga praegu on pinnas nii hästi kastetud, et enam vett vastuvei võta.
Mul on septembrist yks uus tore ravum. Kyll võttis aega, et psyhhiaater mu, ee, märkusi arvesse võtaks. See leevendab õhtusi krampe, ei lase mul paistes olla st kere ei kogu enam vedelikku, ja lisaks leevendab AD kehakaalu tõstvat mõju. Aga ravumi yks oluline kõrvalmõju on see, et väga varajased mälestused on asunud välja ilmuma. Mõni yksik neist on isegi armas, tore ja puha, aga 9/10 neist on õudsed, piinavad, ylekohtused ja masendavad. Nendega tegelemine, tõrjumine ja paremate mõtetega kinnimätsimine raiskab aega ja energiat. Kuna pereasjadega on niigi kyllalt tegemist ja need tegemised ei ole just helgeimad (ebaproportsionaalselt palju vaimupuudega pereliikmeid), siis on selline pidev eneseajupesu nyristav ja väsitav. Ma tean juba oma uuestiselgunud esimeste mälestuste pealt, et oma õnne ja rõõmuga pean ise tegelema, aga selle õnne ja rõõmu peitmine, et pealtnägijad kadedusest ei hulluks, on tyytu.
Kyll on hea omada maskisarnast olekut. Panen mina oma tavalised (äärmiselt mittenaiselikud) riided, et mitte öelda kaltsud, selga, räägin mõnest eriti vastikust ja raskest majapidamistööst (näiteks sygiseti uppuvast metsast pommiaukude vahelt kyttepuude väljatoomisest) ja keegi ei oska isegi kahtlustada, et minu sees elab Muusika.

25 oktoober 2019

Labidaliigutamise pyha

Sest manamine mõjus, õhkrõhkkond oli täna väga mõnus ja kõrge, maakera pysis änamvähem paigal. Ja ma pyhendusin agaralt oma usuobjektiga toimetamisele - maausulisel on ilusa ilmaga hää kuiv õues oma armastatud maad riisuda, kaeverdada, kraabitseda, kärutada ja kyhveldada. Yle mitme nädala paistis päike ja päris suve näoga päev oli, sajandivanuste puude alune sai ka suvisemaks - sygisesed lehed viisin komposti, aga rohetav muru jääb silma rõõmustama ju veel nädalateks.
Justkui ei olekski aeg lineaarne yhtlane joru, vaid aeg-ajalt pistetakse vahele hetki hoopis kuskilt muust ajast. See tänane ajasegaduslik suvepäev maja lõunakyljel asuva puiestikuga oli igal juhul imeline.
Vastik enesetunne ja kõrvalnähtudega yleväsimus jääb sellise kuldse meremaali alla peitu, mul on väga võimas st domineeriv nägemismälu.
Aga õhtul ilm muutus. Läks halliks, häguseks, tuuliseks, niiskeks. Ja ma leidsin vanade kuuskede alt sygise.
Seened.
Homme määran, korjan ja kypsetan.