01 aprill 2020

Vana armastus

Eelmise suve lõpust on mul uus ravum, mis on muuhulgas mälule huvitavalt mõjunud. Muuhulgas tekitab see tihti fläššbäkke e mälestusesähvatusi lapsepõlve. Ja minu eas tekitab see juba ideid ja tegevusplaane. Yhe sellise mälestuse mõjul ostsin jälle, yle umbes 32 aasta, tuši ja ilukirjasuled. Ja eile proovisin kirjutada.
Mälestus sisaldab foonil oleva pideva ahastuse, masenduse, lootusetuse ja valu enneolematut õnnetunnet imeilusa asjanduse vaatlemisel. Meie 35-lapselise maakooli kunsti- ja muusikaõpetajal oli erakordselt hea ilukirjakäsi. (Ta oli väikest kasvu mitmekylgne kaunitar, abielus ettevõtliku tehnikamehega, 2 minust palju nooremat  last.) Ma imetlesin hullult tema klaverimänguoskust ja haldjalikku olekut.  Kuna olin valest perest pärit vale laps, imelik, kole ja haisev, siis ei raisanud ta mu peale palju aega ega tähelepanu, vaid lasi mul rahvatantsijate tantsutundide saateks nende polkasid ja tantse mängida, ise läks samal ajal muid asju tegema. Ilukirja kohta aga käskis raamatukogust õpikuid kysida. Seda Villu Tootsi kalligraafiaõpikut mäletan ma hardalt ja armastusega elu lõpuni. Need tähed, looked ja vinjetid pole lihtsalt tähed ja sõnad, vaid viipavad ja laulavad mulle.
Õnneks ei ole maailmast printerite tulekuga käsitsikirjutamine ja ilukiri kuhugi kadunud, maailmas on jätkuvalt tuhandeid kirja- ja muid kunstnikke ja mõned internetikeskkonnad, nt Pinterest'i nimeline, sisaldavad väga uhkeid kunstitöid (kõikvõimalike käsitöö-, kunsti- ja nisiganes loomingu pildid ja veidi õpetusi). Ma ei ole kindel, kas pere ja majapidamise kõrvalt mõne KUNSTIGA yldse pysivalt ja mingigi tasemeni jõudmiseks jälle piisavalt tegelda jõuan, aga proovimine ja harjutamine valmistab MULLE piisavalt hädavajalikku õnne ja rõõmu. Mis siis, et sellest munagi kasu ei ole.

24 märts 2020

Kirglise naise elu on raske

Sigarette ja viina ei ole minule vaja. Ma oskan niisama ka lõbutseda ja olukordi nautida, peaasi ainult, et mootorikytuseid jätkuks. Mõnikord aga kipub pidustustega liiast saama. Nagu täna. Ei, ega ma ei ole mitu päeva siis niisama hõljunud ja tantsinud, lilleline kleit seljas ja kõpskingad jalas, vaid ilusa ilma puhul õues mänginud - riisunud, lõiganud, kärutanud, kokku vedanud, sortinud, riita pannud, kraaminud, lõkkesse pannud oksi, risu, hagu, taimede pealseid, tyvesid, pakke, kive ja kände. Ja nyyd kael ja selg ajavad närviliselt pilli, nõuavad päältpoolt määrimist ja seestpoolt salvimist. Nyyd ma siis nokin nutifoni, logelen ajuvabalt ja ootan, kuni valupunktid vaiksemalt võtavad. Lõunaaeg on käes, tahaks ilusat sooja ilma nautida, aga kussa.
Soojale talvele on järgi tulnud hirmus kevad. Öösiti on pööripäevast saadik -7, päeviti +3, ja milline teravate hammastega tuul! Villaseid kampse kulub nagu leiba ja karvase voodriga Nokia kummarid on koormuse tõttu otsi andmas. Ja kevadlilledest on ainult lumikellukesed piisavalt vintsked, teised taimed peavad hoogu ja ei huvita kedagi, et nää, kevad, õitseks ja kasvaks pärast sooja talve.
Mujal maailmas on koroonaviirus ja pandeemia järjest suuremat hoogu võtmas. Uudised on järjest koledamad. Eks vaatame, mis järgnevad kuud toovad, lisaks kevadele ja tärkamisele.
Pildil aga tuletab karantiinis piinlev linnainimene mulle meelde, et hajaasustuses elamisel on omad puudused.

17 märts 2020

Elagu plaanimajandus, uraa!

Meil on praegu halvas mõttes vähemusvalitsus, mis on lahti lasknud terve rea deemoneid, silmapaistvaim kampaania oli eelmisel aastal nt naistearstide korduv ryndamine valefaktidest koosneva väljamõeldud abordikatastroofiga, pidevalt viljeldav avalik viha mistahes vähemuste (erinevad rahvused, teised rassid, seksuaalvähemused, lasteta naised,  jne jne) vastu. Kuna osa rahvast on nende vihakampaaniatega rõõmsalt kaasa läinud, siis on istuvad poliitikud julgust saanud ja praegu (kyllaltki lombakalt kehtestatud) osalise karantiini tingimustes võtavad hoogu erinevate sanktsioonide rakendamiseks. Praegu kontrollitakse rahva meelsust nt kytusefirmadele hinnalae kehtestamise osas, ja tigedate meeste häälekandja Postimehe lugejad on sellega väga nõus ja ootavad, millal majandusminister selle seadusena välja kuulutab. Mainitakse kartelli murdmist, aga mind huvitaks väga, miks rohkem kui 20 aasta jooksul silmnähtavat kartelli murtud ei ole, ja kui alkoholiaktsiisi langetati, et "rahva soovile vastu tulla", siis ometi absoluutselt kõigi inimeste elu puudutavat kytuseaktsiisi ei puudutatud ega põhjendatud selle mittealandamist, väga veider igatahes.
 (Muide, abortide täiesti tasuliseks muutmise, seksuaalhariduse keelamise, välistööjõu liikumise keelamise, seksuaalvähemuste kriminaliseerimise, koduvägivalla koduseinte vahele tagasi surumise jms siseminni, kes on majandusminni isa, ideede suhtes on tolle lehe lugejad samuti väga nõus.)
Mu elukogemus ytleb, et kui sellised suhtumised pääsevad jälle valitsema, ja seadusi tegema, siis oleme varsti jälle pätiriik, kus yhiskonna nõrgemate elu ei maksa. Ma olen selle sees yles kasvanud, ylekaaluka pättide kamba tekitatud probleemide peale raisanud oma parimad aastad, ja lapin inimesi vältides elu lõpuni neid traumasid ja ei taha, et kunagised reaalselt inimesi sandistavad nähtused sh tugevamaõigus tagasi tulevad.

14 märts 2020

Teisel pool klaasi

Elu ääremaadel hiilijana olen maandunud paika, kus õpitud ametid, peened oskused ja armastatud hobid peavad ruumi tegema elementaarsetele ellujäämisoskustele ja hoolitsemisele nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Ma ei võta enam kätte pliiatseid, peitleid ja kääre, aga see-eest ei tule ka keegi mu pere, elu ega vara kallale. Vaatan mujal maailmas toimuvat nagu pikka värvilist seriaali, ja ykskõik, kui ilus see ka ei tundu, lasen sellel seal kaugel ilma sinna sisse tykkimata omasoodu voolata. Nemad on seal, mina siin. Ja muinasjutt kulgeb katkestamata... peaaegu.
Praegu on päevakorras yks ysna hirmus hiina tõbi, mis sarnaneb gripiga. Kogu maailmas on väga äkki väga palju haigestunuid ja hirmunuid. Riigid sulgevad asutusi ja inimesed sulguvad kodudesse, et tervist hoida. Peaks nagu paanikat ja hysteeriat tundma, aga... Aga kuna mu elu esimene pool koosnes permanentsest õudusest ja depressioonist, mille ravimiseks kulus terve teine pool, siis ilmselt on paanika ja mure osakond koos õuduse, apaatia ja masendusega meeldivalt madalaks lihvitud. Ja pole vajagi mingit täiendavat lisavalu ja hirmu. Meil on praegu niigi tõbine köhiv laps majas ja käes rõve varakevad, mis oma teravtuuliste lägailmadega meid iga jumala aasta haigeks teeb.
Mitte esimene kord elus ei puutu me kokku mõne äkilise ja raske kuluga gripilaadse asjaga, ja kuna mul on 22 aastat lapsed majas olnud, siis on nähtud ka seda, kuidas lasteaiad ja koolid kas klassi ja ryhma kaupa või täies koosseisus, sest väga palju puudujaid, sotsiaalpedagoogi info ja maakonnalehtede põhjal, vähemalt nädalakaupa kinni on olnud. Ka need asutused, kus minu lapsed käivad. Kuna lähikonnas on vanu ja haigeid, siis loen ja näen või kuulen ka iga-aastaste haiglakarantiinide ja eakate kylastamise piirangute uudiseid. Nii et karantiin ei ole keskealise lapsevanema jaoks midagi uut ega hirmutavat. Hirmsad asjad aga synnivad õues akna taga.
Tõesti rõve tormiilm on väljas, maja nagiseb tuule käes nagu purjelaev ja kõrvad hakkavad valutama isegi mõttest täna veel õues midagi teha. Eks siis mängigem toas.
Mina olen õrn lõunamaa loom ja uhke karvakasuka nimel õues kylmetada ei taha, parem hoidun oma yrgkoduseltsiliste ligi, mida juuresolevatelt piltidelt näha võib.


29 veebruar 2020

Vastlapäeva jätkukas

Õigel kalendrivastlapäeval oli vägagi kevadine ilm, nii et käsi ei tõusnud vahukoorekuklitega tegutsema, aga paar päeva tagasi tuli talv maru äkki taevast alla. Muidu poleks sellest midagi, kyhveldaks lund ja muretseks yhe ja teise talvise asja pärast, aga lastel juhtus koolivaheaeg olema. Nädala sees oli yks haige ja teisega arstile minek, siis vanade juures käimine, nii et ei mingeid suuremaid lõbustusi. 
Aga täna oli nii mõnus pehme ilm, et otsustasime ellu viia yhe mu varahommikuse kaelavaluhalluka - kuidas ma Haanja Munamäe torni autoteed mööda alla kelgutan. "Ma pean sealt alla sõita saama, kui see on ka viimane asi mu elus!" Pistsime lapsed autosse ja möödaminnes ostsime linnast kelgu, aga Munaka otsas selgus hapu tõsiasi, et seal rahvast kui palju ja terve mäepealne grilli- ja muidu kokkasid ja nende kunsti austajaid täis. Kelgurada jäi kasutamata turvakaalutlustel, aga vaatlus kinnitas, et jah, see rada sobib selleks hästi. Siis pakkus vanem tytar välja idee Rõuge Pesapuud vaadata. Mina ei ole seal käinud. Sõitsime tasa, tasa, justkui yle vana silla, sest metsateed kõverad ja jääs, aga vaatamist ja imetlemist sh kaastunnet lagunenud taluhäärberitele ja õunaaedadele jätkus kauemaks. Pesapuu juures on suurepärane parkimisplats ja maastik on korda tehtud, kunagi 12-14 a tagasi sealt mööda sõites vaatepilt nii kena ei olnud. Äge torn on. Lapsed ronisid yles ja vanem tytar tegi koolist laenatud drooniga rea imeilusaid pilte. Aga kelgutada ei olnud seal kuskil. Hakkasime siis kerge pettumustundega kodo poole sõitma, läbi Rõuge asula. Seda kohta aga on õnnistatud imeliselt sygavate orgudega, ja meie suureks rõõmuks olid kohalikud lapsed Eesti Ema kuju juures kallaku kelgukõlblikkust katsetanud, nii et meil pruukis ainult sissesõidetud rada nautida. Pikk ja piisavalt äkiline rada, kust viitsib ikka rohkem kui korra yles ronida. Pagan, kus me varem olime, kõik need aastad? 
Vastlatoiduks aga on makaronisalat. Nyyd on kõik oimetud, vahivad internetti ja vahukoort ei maini keegi.
Ilma ilu ja sulniduse kohta lisan eileõhtuse vaate Kanepi lähedalt maanteelt.

27 veebruar 2020

Lumikellukeste lumi

Igal kevadel sajab törts lund. Nii, et vanad lepad murduvad ja noored inimesed sõidavad sinka-vonka. Nii ka selles aprillis, mis on juriidiliselt veebruar.
Käisin vaatamas, ega suure metsalangetamise käigus keegi meie kuuskede kallale pole kippunud ja vanadele oli ka mingit värki vaja viia. Ilmselt sain liiga vara, maanteelt maja korstnat veel ei näe, naabritel on mõnijagu metsa veel pysti.
Ja millised vaated!



24 veebruar 2020

Talvelaadne aastaajatoode hakkab lõppema

Irooniline pealkiri viitab sellele, et november on sujuvalt aprilli libisenud, jättes meil tavalised talveilmad täiesti vahele. On olnud mõned miinuskraadidega hommikud, on mõne korra lörtsi sadanud, aga enamasti on pilves sulailm või mingi tugevama tuulega sade. Ja erakordselt palju tugevat tormi-iilidega tuult. Ka praegu õues vuhiseb tuul, nii et kõik maa kylge kinnitamata kraam lendab Petseri poole, aga see-eest on tänast madisepäeva õnnistamas päike ise. Mõelda vaid, terve päev päikest!
Käin vahepeal vaatamas, kuidas noortel puudel läheb, kuidas haruldased lõunamaa lilled, nt itoh-pojengid ja läti jõhvikas, talvituvad. Ja mida närilised jälle ära on õginud. Esimesed kevadised ninad avastasin vist kyll oma 3-4 nädalat tagasi - hiidlaukude, silla/siniliilia, sygislillede ja kobarhyatsintide ninad. Õnneks on vahepeal kylmakraadidega öid ka, nii et need ninad on tõusnud väga aegamööda. Aga nädala eest avastasin paari cm kõrgused krookuste LEHED, darvintulbid, niipalju kui vesirotid neid mulle jätsid, varajased nartsissid (ilmselt Dutch Master, väga varajane lihtõieline kollane), aediirised, karukellad, paljud roosõielised põõsad ja veel nii mõndagi, mis viitab väga yheselt pigem aprilli keskpaigale. No lumikellukesed on juba kuu aega väljas ja yritavad vinduvast ilmasegadusest hoolimata õitseda, aga neid on juba kõik näinud.
Lisaks 1000-le sõnale ka midagi silmagakatsutavat.