19 märts 2024

Merehäda

Väljas on praegu paha mängida. Sa võiksid seda ju teada ja turvalist tubast elu jätkata, aga ei. Ikka on vaja minna, kuigi tuul puhub tormijope pahupidi, pekslevad puuoksad rebivad sulle eluvajaliku optilise seadme peast ja lennutavad selle kõrge kaarega mõõtmatult sygavasse hämarusse - aga sina jääd ju selle hämaruse siinpoolsesse otsa; jääkylm muda neelab ahnelt jalast lupsanud kummiku ning sul tuleb elu eest oma viimastest varustuseräbalatest kinni hoides lähima varju alla liibata. Mõnikord läheb paremini ja sa ei kanna metsiku looduse rynnakus nii palju kahju, aga ilm on ikkagi jäle ja haigekstegev. Asjatoimetusi tuleb teha kiirelt ja jõuvarusid hinnates, sest loodusjõudude talumine vajab lisajõudu, mis paraku läheb maha teiste asjade arvelt. 
Rõõm liigutada on kyll alles, kuigi sellel on hind. Mu 12-aastane mõistus nimelt ei suuda alati 120-aastase keha vajadusi meeles pidada ja jookseb liiga õhukeste sokkidega liiga kaugele, ning õhtul peab kuulama närvide pininat ja kõrvade vilekoori. Aga hommik on õhtust lollim ja järgmine päev jälle.
Märtsis on juba yksikuid hetki, kus november annab järgi. Näiteks on sajuhoogude vahel võimalik kyttepuud kuivana tuppa kärutada ning natuke ajaloo prygikastist väljailmunud või talvekurjamite poolt tekitatud sodi kokku korjata, aga pydelal pinnasel on selliseks agaruseks sobivaid ehk jalameest kandvaid paikugi veel vähe. Õnneks on minu maja liigveejärvekese keskel, ee, kõrguval saarel, mõne nädala jooksul voolab samune liigvesi mu põranda seest Võhandu poole ära ja ma saan jälle ennast tunda vaba inimesena, mitte Savist Saare merehädalisena. Nagu hyva lugeja isegi aru saab, on mul toas ja toa ymber ainult lyhikeste tiirukeste tegemisest kõrini. Ahje kytta, begooniaid kasta, teksapyksidest tekki õmmelda, valuvaigistit näksida ja nõusid pesta on ju nii tore, aga pysida oma tegemistega, maitea, 50 meetri raadiuses, nädalate kaupa, on liiast. Seni aga, kuni eelkõneldud õuemänguvabadus veel tekkinud ei ole, vaatan õhtuti enda lohutamiseks internetist ilusaid pilta. Mõni aeg tagasi kaevasin kudumismustrite maailmas ja leidsin tõelise pärli. See lihtsalt ei lase ennast unustada. Põhjamaade kudumiskunst on imeline. Ärge vaadake hindu, vaadake mustreid!

11 märts 2024

Idu

Ma peaksin praegu varakevadise päikese kullas supeldes õnnelikult puid lõikama ja rõõmsalt oksahunnikuid põletama, nautima oma uue pea hyvesid vanarauaga mängimisel ja, noh, õppind koduhaldjana muudkui lendlema, jättes seljataha korrastatud ruumi ja hästikasutatud aja.
Mõned minutid päevas ma seda isegi suudan. 
Kui venitan mõne tunnini, siis on selle hinnaks õudne, piinav väsimus, millega kaasas käivad mõtted on niisama tumedad, kui neid synnitav kurnatus.
Käisin täna Maa Konna Keskuse Haige Majas, kus spetsialistid vaatasid arvutiga mu kõhu sisse ja muuhulgas leidsid sealt kristalle. Ylejäänud välismaakeelsest jutust ma aru ei saanud. Kuna nad ei teinud dramaatilisi hääli ega äkilisi liigutusi, siis ma ei vaevunud muretsema. Detsember sai yle elatud, näe, lohistasin veel ka märtsini, ees ootab tore kevad, juhhei, auu!
Praegu aga, kenal väsinud õhtul pärast mitut toredat poolelijäänud tööd, vaevab mind teadmine, et see siis ongi see, ja et tõepoolest, tuleb nentida, et midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Sa pead järjest ja järjest endale olulistele inimestele, töödele, võimetele hyvasti ytlema. Lõpuks kaotad sa yksteise järel oma meeled, sa ei saa enam syya ja magada, jäävad ainult õudus ja valu. Kuna mu elu algaski justnimelt õuduses ja valus, siis ma tean, mis lõpus ootamas on, ja see ei ole just särav päikeseloojangusse ratsutamine. 
Inimesed on mu elust juba ammu lahkunud. Tööd ja päris mitmed võimed  samuti. Praegu on lahkumisjärjekord kuulmise, nägemise ja tasakaalu käes. Söön valitud asju ja magan ainult ravumite abil. Kuna ma veel mäletan, kuidas elu veel näiteks 5 aastat tagasi oli, siis tean, et see tõepoolest ongi see ja midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Varakevadise päikese võlujõud selle vastu ei aita ja nii jääbki. 
Järeltuleval põlvkonnal on oma väljakutsed, neid tundmatute artistide tragöödiad ei kõlguta. Nädal tagasi kylvas põlvkond tomati ja paprika. Just täna oli kylvikastis tomatitel suurem ärkamine. Vähemalt kellelegi märtsipäike mõjub, järelikult ei ole asi päikeses, tema töötab ikka täpselt nii, nagu tarvis. Huh, jumal tänatud. 

06 märts 2024

Lilled õitsevad

Maakera muutub. Taimed kasvavad seal ja kuivavad seal, kus nad seda tavaliselt teinud pole. 
Mul õitseb 1 toalill juba terve talve. Õiekese läbimõõt on poolteist millimeetrit ja taim on praegu täiesti yleni õitsev roosipõõsas. Tal kulus selleni jõudmiseks minu juures 2 aastat, enne seda elas ta mitu aastat hollandi kaupmeeste majades. 
Korjus-piimalill (wiki link), ja nagu tuleb välja, on ka tema ainus looduslik kasvukoht hävimas.
Lõunamaa mehed on viimase 100 aasta jooksul lihtsalt sõjapidamise käigus ära põletanud miljoneid tonne naftat, aga minu 20 aastat vanad autod on loodusele suurem oht. Lollakad.
Selle peale lähen kastan lilli.
Nad õitsevad. Vaadake.

02 märts 2024

Veel stringidest

(Huumorihoiatus!)
I
Teatavasti see maja kõige tagumisem, kylmem ja pimedam nurk, kus ma õhtuti pildi tasku pistan, on nimelt ysna hõre. Seina sees krohvi all on peidus asjad, või õigemini nende puudumine, millele ma praegu mõeldagi ei taha. Seepärast olen ma selle sealt, kuhu ilma suurema lammutamiseta ligi saab, vooderdanud hinnaliste ja soojade materjalidega. Kes kaugelt vaatab, ei saa midagi aru, aga mina tean, et mu und kaitsevad peenemad puidud ja soojemad villad kui keskmisel eesti mehel muidu.
Hiljaaegu tekkis möödapääsmatu vajadus osta veidi samast kraami juurde. Tegin korraliku eeltöö, lugesin mitu kuud erinevate myyjate kodulehtedelt tootekirjeldusi ja nii, nii magusaid numbrijadasid. Nädala alguses tellisingi siis koorma ära, et kui hooaeg algab, siis on mul kraam olemas.
Eile aga hakkas pihta. Jubinamyyja kirjutas, et just see 1 vidin, mida just mina soovisin, on otsas ja jõuab alles tyki aja pärast meie kodumaale, et kas ma ehk ei taha mõnda analoogi või midagi. Ma selle peale näitasin yles haruldast erudeeritust vällamaa keeles kirjutamisel ja enneolematut sihikindlust ning väljendasin soovi ära oodata just see konkreetne asjake, tänan, parimate tervitustega. 
Mul on ka põhimõtted, teate. 
II
Kogu elu on ilma oldud, miinimumprogrammil venitatud ja katsutud niimoodi,  et jumala eest teisi ei häiri ja neile tyli ja kulu ei tekita, aga siinmajas need asjad enam nii ei käi. Kusjuures see on yks mu uus supervõime - ilma irratsionaalsete syymepiinadeta oma valikutele kindlaks jääda. Mitte alati ei ole see nii olnud, sest ma elasin esimesed 40 eluaastat 19. sajandi elukorraldust viljelevate inimeste keskel ja nad olid tõesti kiired karme karistusi jagama. Neid jätkus ikka kõigisse kyladesse ja linnadesse, kus ma syndima või ellu jääma sattusin, sest vähe lahkema rahva sekka pääsemiseks polnud mul ressursse mitte mingisuguseidki. Aga seeeest oli mul kõva pealuu lollide ideede suhtes ja oskus vaikida. Osutus, et ainult sellest saigi syndida Oma Asja ajamine ja selle abil Millest Iganes Väljaronimine, kuigi kerge polnud seegi, selle eest rõõmuga ja järelejätmatult hoolitsejaid juba jätkus. Ma jään neid kõiki igavesti mäletama, aga mitte andestama. 
Hyva lugeja vaatab, et siin muudkui aint 1 ving käibki - kõik on pahad, kõik kiusavad, ma olen see ainumas lilleke pa§ameres. Ei, nii lihtne see asi ei ole, kuigi siinne ongi žanriliselt vingumisplogi. Ma olengi lilleke, aga pa§amerest on saanud mõnus kompost. Ja kui tarvis peaks olema, siis vingun systeemselt, struktuurselt, ja protsess peab alati saavutama mingi positiivse tulemi. Elu on aga näidanud,  et ylejäänud  inimkonnal on paljudel sõnadel või koguni teemadel teine infoväli, emotsioon ja isegi sisu, sest see inimkonn on ju hoopis teistsugust elu elanud ja sõnad selle käigus veidi teistsuguse sisuga täitnud, me oleme mõne asja suhtes yksteisest meeldivalt kaugele kasvanud. Minu elus on rohkem kasu muidu negatiivseks peetavast, olgugi konstruktiivsest kriitikast ja muidu negatiivseks peetavast, aga ikkagi liigutatud mateeriast, mitte kenast rollimängusooritusest, mida iganes keegi minult ka ei oota. Ja kuna ootustest toituvad halbade asjade peegeldajad on väga kaugele jäänud, siis saan rahumeelega paremate asjade tekitamisele keskenduda, olgu siis minu sees või väljaspool. Tänase teadmise juures näen, et mu uus pea võib olla kõva, kompromissitu ja mitme päästikuga tõsine lõhkekeha, aga neil vähestel, kes mu lähedale jäänud on, on sellest ainult rõõmu ja kasu olnud. Ma jätkan.
III
Pildil on mu väga kaua otsitud synnipäevakink - leegivahtrast sahtel ja syletäis stringe (Guugli tõlke abil tehnilist teksti lugeda on lõpmatute imede allikas.) Ma valisin nii kaua, et kõik suitsutatud eukalyptist, salmilisest saarest ja lihtsalt koapuust isendid kadusid poest ja miskipärast tagasi ei tulnudki. Kuuske ja mahagoni aga juba on niigi, võtaks siis vahtra, soovitavalt põlenud päikese värvi... Selle isendiga tekkiski tänase lorilaulu I salmis mainitud olukord... Ja kui seegi peaks kadunuks jääma, mida ma siis riidekappi kleitide vahele kyljelauaks pistan??? On ju ilus?

27 veebruar 2024

Vibratsioon

Mõni päev on mul elu veidruste peletamisel edukam kui mõni teine. Paljakäsi elu vastu enam ei saa. Täna kasutasin selleks sihukesi nuie.
Pooled neist on tytre omad, uku ja väike akust, sest meil on erinevad käed ja töövõtted. Mul riidekapis tglt on veel mõned, et erinevates olukordades oleks sobiv malakas võtta.
Vabariigi aastapäeval pärast kiluvõileiva manustamist toimus samase laua ääres ka lastega lauamängu mängimine, aga paraku ainus seltskonna- ja lauamäng, mida ma naudin, on pillimäng, teistest mängudest ei taha ma midagi teadagi. Täna oli siis jätkumäng. Ja me mängisime oma tavalisi laule, aga nii, et mul praegu, esmaba öösel kell 2, on ikka veel karp lahti. 
Tuleb nentida, et lapsed ei omanda mitte seda, mida sa neile räägid, vaid seda, mida sa igapäevaselt teed. Nentida tuleb ka, et musikaalsus ja kola-armastus liigub meie peres naisliini pidi. Kui pojad ei võta kidrat kätte, sest issit ei uvitanud, noorem poiss tglt natuke ukut ja trumme tilistab, kui ma yksi või koos noorema tytrega mängin. Vanem tytar elab kaugel ja töötab kõvasti,  noorem tytar on veel väike emmemuna, aga pilliasja suhtes meeldivalt osavõtlik, kui juhtub meeles olema. Ja veel, et see mu kidraõppimisvõimelisim lapsuke suudab viimasel ajal kaasa mängida. Seda ei juhtu kyll päris iga päev, aga ma näen, et talle jäävad asjad kylge ja ta tahab sellega tegelda. 
Mitte kunagi varem ei ole mitte keegi muga niimoodi mänginud, kui tytar praegu. Tingimusteta, nägusid tegemata, rõõmuga. Ja ma olen pille mänginud oma 40 aastat... Ma õpetan sellele lapsele kitarriasjandust nii 3 aastat. Ta on taibukas ja nyyd juba võimeline väga hasartselt lugu kaasa tegema. Kuna ma ise mängin ja laulan temperamentselt, viguritega ja tagasihoidmatult, siis õpetan seda ka talle, ja tundub, et see on lapsele meelepärasem kui korrektselt istudes vaoshoitud häälel lugulaulu vesta. Me lihtsalt oleme sellise loomuga ja see mänguviis töötab meie mõlema jaoks.
Aga ma ei laula ega mängi niimoodi, kogu sydamest, väljaspool kodu peaaegu mitte kuskil ega kellelegi, sest see rõõm peab jääma puhtaks ja puutumatuks. (Käin kyll enda vormishoidmiseks 12-keelse akustiga  kylakapellis yhte varalahkunud Andrest asendamas, aga see on ju hoopis teise repsi ja meeleoluga asi.) Elu on näidanud,  et ylejäänud inimkonna jaoks on see Minu Asi vale ja inetu, nii et ma naudin seda siin, ja nemad selle puudumist seal, ja me kõik oleme õnnelikud sellega. 

25 veebruar 2024

Suur sula

Uvitav. 
Jälle on mu tööpäevakesed imelikult lyhikesed, paraku on sellel põhjus. Osutus, et mul on mõned väga kõverad kohad ja need on nyyd võtnud vaevaks iga jumala päev valutada, sygelda, hõõguda ja palavikku tekitada. Tänaseks on see juba päris lootusetuks muutunud ja ma hakkan oma olemasolust juba väsima ja tydinema.
Millalgi detsembris nägin esimest korda elus oma rangluid. Ausalt, kunagi varem oma elus pole ma nii vähe paistes olnud kui praegu ja liigvee alt ilmub välja tõesti põnevaid asju. Näiteks parem rangluu on vasakust vähemalt sentimeetri eespool ja seetõttu on kaela ning näo poolte lihased silmapaistvalt erinevad, kumbki näo- ja kaelapool kuuluks nagu erinevale inimesele, erinevus on tõesti sentimeetrites. Parem põlv ja säärelihas on ka kõveramad ja auklikumad kui vasak. Tundub, et see on niimoodi kujunenud pikema aja jooksul, sest lihased võtavad kuju kinnituskohtade järgi ja kasvavad aastaid, aga miks see just praegu niimoodi välja tuli ja miks just parem kehapool silmapaistvalt rohkem on kannatada saanud, on arusaamatu. Ma ei ole oma teadlikus elus suurte luumurdudedega liiklusõnnetust yle elanud ega koledasti kukkunud, aga sport, puulõikamine ja muud taolised kerged lõbustused selliseid asju kindlasti ei põhjusta. Samas on mu elu esimeses otsas pikemate mälukaotusega kohti, eks seal on nii mõndagi peidus.
Mu kere on võrreldes kaaskodanikega kuidagi eredalt ebasymmeetriline ja kõrvaltvaatajaid see ilmselt häiriks. Häiris juba aga siis, kui ma veel symmeetrilisemana näiv, rõhutan sõna "näiv", ymarvorm olin, sest sihukese koht pole inimeste seas ja mis kõik veel sinnajuurde käis. Ma ise ei pea oma uut kõvervormi absoluutselt inetuks,  otse vastupidi - huvitav on uut ennast tunnistada, kere on hommikupoolikul ka piisavalt funktsionaalne, nyyd pool aastat ka tunnetuslikult nii kerge, et mõned kodutööd kohe hommikul oma kergust nautides rõõmuga ära teha, enne, kui maakera kõikuma hakkab, nii et syda läheb pahaks. Ja mis eriti tore - mitte kunagi varem pole ma saanud kanda normaalseid sooje ja/või ilusaid riideid. Tunne on, nagu oleksin paradiisi sattunud. Aga paraku on mu keres juba miskine madu ja ma tean,  et ei saa siia väga kauaks jääda, eespool paistavad juba tõelise põrgu tulukesed. On asju, mille põhjuseid ei saa tagasi pöörata ega ilusaks luuletada, ja mille kasvamist sa saad ainult vaadata, mitte aga peatada. Aga niikaua, kuni põrgu leegid veel taevavalgust ei kata, mängin olemasolevate mänguasjadega ja vaatan internetist ikka ka uute järgi. Mõista-mõista, misse on - kallist puust ja 12 stringi, aga ei ole pesusahtel?

23 veebruar 2024

Nõelaga või ilma, selles on kysimus

Erinevalt kapsategijatest kasutan mina oma asjanduste tegemisel lippide ja lappide koostamisel nõelu. 12 paari musti ja vähem musti pykse on peeneks lõigatud ja tundub, et rohkem ei ole vaja kapi otsa inventeerima ronida. Lõikamise etapp on läbi ja pool tekki koos, teise poole sisse läheb palju aeganõudvamaid, aga lõbusamaid tagurpidiaplikatsioonidega tähekesi. Praegu on päevakorral madalrõhkkond ja ma keskendungi kasututele, aga meeldivatele tegevustele - kasulikke asju saab parematel päevadel niigi tehtud, nautigem siis ometi halba enesetunnet, väikest palavikku ja imelikult valutavat keret! See sobib nagu valatult köögi soojaks kytmiseks, laua puhtaks pesemiseks, sellele kalli vällamaa õmblusmasina asetamiseks ning laua all vedelevasse, maitea, basskitarri? elektroakusti? noh, selle Ibanetsu combovõimu sisse telefonist väga hevi muusika suunamiseks. Ma ei saa järjest kaua õmmelusemasina taha istuda, vahepeal on vaja jalakesi sirutada ja natuke muid töökesi teha. Yhe protsessi juures kinni jooksnud mõte pääseb teist asja tehes alati kännu tagant lahti. Ja tagumiktundidest synnivad tonnruutmeetrid.
Akendest väga välja vaadata ei taha, seal paistab masendav hilisjääaeg, kus sulav liustik valgub yle hõredate lömastatud rohttaimede, talviste tormide poolt viltu vajutatud puukõverike vahel endale vääramatult teed tehes. Siin ja seal, kus alles läinud suvel õitsesid miljonid rukkililled ja kiigutasid oma õrnu blonde päid karikakrad, on mõrvarlikult läikivad salakavalad põhjatud järvekesed. Täna hakkas yks naabrionu kyttepuid tegema ja sõitis ATV-ga, mina siin laugaste taga pean hooaja avamisega veel ootama. Seniks õmmelgem!
Ja ärgem mõelgem pea kohal rippuvatele raskustele!