13 oktoober 2018

Protsess õnnestus

Nädal tagasi alustet ukseesine sai valmis. 8 kivi jäi yle, aga teeradade jaoks (kohe algab porihooaeg) on seda vähe (must huumor, meil on poriseks kippuv savimaa) tuleb juurde osta. Kruus ka sai otsa.
Abikaasil oli täna lahke meeleolu, kui ma õhtul väga ära väsisin, sest päeval ma tegin muidu mitut asja, silisin ja patsutasin pinnast, panin enamuse kive maha, aga tema puhkas pikaks veninud tööreedest, ta täitsa vabatahtlikult tuli appi, imetles imeasja, tõi viimistlemiseks ja servadele mõne kärutäie kruusa (kokku kulus u 6 ruutmeetri TASANDAMISEKS vähemalt 0,5 kanti kruusa), ladus viimase st välimise rea ja harjas kivide vahele peent liiva.
Nyyd peaks ukseesine porimylgas mõneks aastaks lahendet olema.
Pildi peal liivakallaja selja taga on rea otsast 8 kivi veel panemata, aga see liiva kallamise hetk oli nii ilus. Valmis sai plats ikka suht pimedas.
Lisan veel, et tasandamiseks kulunud kruus ja siis betoonplaadid ei läinud otse savi ja pori peale, vaid eelmisel suvel koos vanema pojaga kaevasime seal ligikaudu sama laia ja põlvesygavuse kraavi savist tyhjaks ja vedasime kruusa asemele. Sõmer jäme kruus on stabiilsem ja juhib paremini vee ära kui savipinnas, millesse kõik kivid jm ysna ruttu ära upuvad, savimaa ju vettides vedel.

Aga hea väike sõber, sellest, kuidas ma eile viimase haigeolemise päeva puhul noorema tytrega Suurest Linnast suure koorma õuna-, elu- ja muid puid tõime ja kuidas mul seetõttu kõrvad ikka veel lukus on, paistes tatitorudest rääkimata, kõneleb näitleja Haige Peet mõni teine õhtu.

10 oktoober 2018

Sygise mahlad voolavad

Hommikul võtsin maja sissekäigu eest yles vanad plaadinärakad, tõin nutsaka kruusa ja osa uusi plaate valmis.
Siis lõi jälle tatitõbi yle pea ja lisaks hakkas vihma sadama.
Hetkel on kõik toad kruusa täis, sest kesse viitsib ukse taga jalgu harjata.
Aga see ei sega lamasklemist, sest kes tahab soojas toas olla, seda ei sega natuke kive kylje all.

09 oktoober 2018

Sygise teravad hambad ja paistes silmad

Käisin viimseilpäevil seenel, ehituspoes, õige mitmel pool veel, ostsin õue ukse ette 7 m2 kõnniteeplaati, viisin emale provianti ja tõin koorma kruusa, kivide alla sõelumiseks, sain mitu korda märjaks ja kuskilt kargas kylge kole kõriviirus. Pea koos silmamunadega valutab, tatti voolab ojadena, kitarri, vokki, kindakudemist ega yhtegi muud asja ei taha kätte võttagi, kõrvad on lukus ja terve nägu koos hammastega valutab ka.
Eks nädalalõpus oli paar teravamat elamust ka ja igasugu sihukesed asjad tõmbavad mul immususteemi nulli, st teravad elamused teevad mu haigeks.
Sihukese õudse asja kirjeldamiseks ei leidu mu telehvoni albumis yhtegi sobivalt koledat pilti.
Ärge teie nii tehke.

06 oktoober 2018

Suvi lõppis otsa

Täna, sygaval sygisel, oli õues palju päikest ja sooja pärast mitut vihmapäeva. Aga mina, selle asemel et vihmahoogude vahele sattunud kaunil päeval rohida, korralikult perele putru keeta ja pesu pesta-kuivatada-triikida (loll, kes usub, et ma muidu muud ei teegi), võtsin oma vanade deemonite eest pagemise vana taktika ette ja läksin jälle suurde linna soola, raua ja tikke järele.
Aiandites on sygisesed allahindlused. Maa-aias peab ikka olema paar suveõunapuud, paar sygisesorti, paar värvikat talveõunasorti, mõni marjapõõsas, kindlasti peab lisama yhe uue siilikybara, elulõnga ja hosta, ja mis aed see on ilma yheainsamagi kirju liilia e martagoni sordita, veel parem, kui neid on nt 3. (Pr Futu, Sinu martagonibeebid on elus, aga ikka veel alles beebisuuruses. Ma ei tea, kas nad tõesti soovivad kõvasti komposti, või ei tohi neid võimalusel yldse liigutada, olgu kasvõi yllatel nt mulla parandamise v naadijuurte väljakaevamise yritustel.)
Vanakraamipoodidest leiab koolilastele sobilikku mööblit, mida suve lõpus ja kooliaasta algul ainult väga suure raha eest väga viletsa saepurumööbli marketitest võis leida. Nt väike paari sahtliga kirjutuslaud väikesele poisile, mis on mitmel põhjusel väga haruldane imeasi.
Ja Tartu linnas näeb muudki imet.
Vanem tytar on veel pikemaks ja targemaks kasvanud. Ta on palju, palju targem ja ilusam kui mina, evolutsioon töötab, nagu peab!
Täna, 6. oktoobril 2018., oli lõuna ajal 15 kraadi sooja. Ehk on homme ka, oi, kyll ma siis alles istutan.

30 september 2018

Veel yks väljakallamine

Las jääda valgeks minu laululeht,
kui loen lugusid inimeste tööst, tööta olekust,
kellegi armastusest, tänasest ja minevikust,
kellegi loodust, millestki nähtust,
rõõmsast reisist, lapse haigusest, uuest teekannust,
reisist ymber maakera, sõidust ja sõdust sinna, seal ja tagasi,
uuest punasest mantlist ja kohtumisest huntmehega.
Ma naudin teiste rõõmu ja tunnen muret, nii, nagu kunagi väga ammu
Ja mitte nii väga ammu
Ja meeldetuletused vanemad, uuemad ja mõned päris värsked.
Teatati, et ainult see ongi mulle lubatud.

Seista raja kõrval.
Mitte puutuda.
Mitte olla nähtav
Kuuldav
Ega loetav.
...
Ma oskan seda juba päris hästi.
Tegelikult
Ainult seda ma oskangi.

23 september 2018

Septembrilõpu augustihommik

Pärast põrgulikku tänaööd, nagu ikka, ärkasin enne tavalist aega valude ja yksikute väga suurte veepiiskade plekile kukkumise kolksude peale. Kui muul ajal on nyyd udu või muidu pilves, siis täna ei olnud yles tõusta sugugi paha - aru ja mõistus võtsid maailma kohe omaks, akendest paistis kylluslik kullavärvi valgus, täiesti võrreldav sula meega, minu maailm, kui väike ta nyyd ongi, särab soojades hommikupäikese toonides. Maja ymber laiutanud okkaline padrik on mõningase sae- ja lõkketöö tulemusena kaugemale tõmbunud ja olemine juba suht õhuline. Kuna ma enam selga kinnitatava trimmeri ega lykatava/jalutatava muruniitjaga koperdada ei jaksa, siis on käsil protsess aiapindade võimalikult traktoriga niidetavaks tegemine. Eelmise postituse lõkkeasemega pilt näitab, kuidas see käib.
.....
Reedel mõtsin, et parandan ära yhe akna. Mõelda oli hea, ilm oli ka väga mõnus, võtsin akna juppideks, panin verandale laua peale, lõikasin saepingil vajalikud lyhemad puidutykid, pesin tahvli klaasi puhtaks ja.
Peale lõunat hakkas selg valutama, tõstsin saepingi käigurajalt eest, klaasi tõstsin kah kõrvale, õhtu veetsin murutraktoriga murunimelist endist põlluheina peenestades ja niisama koperdades.
Laupäeva hommikul oli keegi metstõbras yhe tiukrikuke puu otsast alla tirinud, vaesekese tahahoovi serva vedanud, natuke näksinud ja minema jalutanud. Asja käigus oli suur klaasitahvel ymber aetud ja muidugi puruks. Sellele avastusele järgnes vihm, mis kastis pika materjali märjaks...
See kõik pole veel midagi, sest tõeline sitt selles olukorras on abikaasa pidev vingumine teemal, et miks ma akna eest ära võtsin. Et tema ostab need aknad. Kas ma yldse teiste peale ei mõtle, kui oma lollusi teen. Jne jne. Jättes, nagu ikka, kõrvale asjaolu, et neid aknaid oli vaja juba 2 suve tagasi, tykk kasvuhoonekilet juba 3-ndat suve ei ole ikka päris pädev lahendus. Aga las abikaasad vinguvad või hauguvad, minu karavani see ei peata. Panen materjali päikese kätte kuivama, otsin kolihunnikust uue klaasitahvli, ja õhtupoole jätkan, kust pooleli jäi. Lõppude lõpuks võidab tislerikunst.
.....
Aga päike tõuseb aina kõrgemale. Ma istusin yhe lause peale lõppari taha laulu kirjutama, aga aspergerist pojake käib 5-l eri moel pinda ja nii tuli leppida plogivormis kirjutuseharjutusega.
Tehtud.

18 september 2018

Jahedas asjad tõmbuvad kokku

Kuumalaine sai läbi ja kingiti meile mõned päidlõhkuvad madalrõhkkonnad koos kahjuks väga nappide sadudega. Tutvusin lähedalt oma kaevu savist põhjaga, milles on säilinud 4-st 1(!!!) söestatud pinnaga puidust sein või rake või mis iganes. Tänu sellele näevad meie veevärgi vahepaagid välja nagu Atlantise kuningalossi hoov, pruuni hõljumit ja kollast rauavett jätkub kauemaks.

Oo, vihma saime ka, kuigi kaevu see jõudnud pole, taimed lyrpisid selle kõik ära. Muru tuleb vist hakata niitma 2x nädalas, aga kes niite kokku riisub, mina kyll ei tea. Niita on tore, rehaga ringi tuiata aga kurnav. Mu kehakaalust ju 40% on liigne mh vedelik. Nii et päevased liigutused tuleb logistiku silmaga paika panna, et tappev väsimus enneaegu jalgu alt ei tõmbaks ja unetekki silmale...
Õues tegutsemine on praegu veel väga rahuldust ja rõõmu pakkuv, vana heinakyyni ase hakkab kõdust ja prygist puhtaks saama. Varemeid on tore kraamida, puid lõigata, kymne eri syndmuse auks lõket teha, aga keegi, pagan võtaks, ei rohi peenraid sel ajal. Ja mina, kah aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kodanik, vajun järjest sygavamale segaduse ja kaose võpsikusse...
Umbrohu seest tuleb yllatusi. Põõsasmaran Pretty Polly, minu juures tõeline kääbik. Põud ei suutnud teda ära tappa. Päriselus on ta VEEL roosam ja nunnum. Homme plaanin veel istutada, yllatumine saab kindlasti mitu head järge.

Peakirjas mainit asjade kokkutõmbumine käib täie hooga. Juba on päev piiratud mingi 12-13 tunniga, olenevalt pilvisusest. Õhtud jäävad lyhikeseks ja taevas madalamaks. Tundub, nagu hakkaks oluline osa minust endast kustuma, saabuv pimedus on raske taluda. Ja uskuge, ööd on meil tõesti mustad.