17 mai 2020

Põrgu väravate taga





Väljas on kylmavõitu. See tähendab, et puhkenud pungad ja alustanud õied ei kiirusta äraõitsemisega ja esialgu vähest ilu jätkub kauaks. See on ju hea, sest mul on päris palju ka muid kohustusi peale toa ja aia. (Raud, kivi, puit, rida aeg-ajalt abivajavaid pereliikmeid ja vanu.) Eilne muidu kena päev lõppes aga nii, nagu viimasel pildil näha - õhtu edenedes kukkusin ööudusse. Kenad arstitädid ja sarmikad onud aitasid tagasi. (Vereringe jäi seisma, ha.) Täna valitseb õues kylm tormiilm kohatiste rahehoogudega - puhka, vana Mustkaaren, ei ole vaja kogu aeg väljas laamendada! 

14 mai 2020

Järveke

Iga jumala päev sajab hammustava tuule ja jääkuubikute saju saatel mõni järv kuskile lähedusse maha. Mõnest erksamast teen udupilti ka, aga emotsiooni looduse vaatemängust kahjuks pildi sisse ära ei mahuta.



12 mai 2020

Pilveke

Sattusin pealt nägema, kuidas kuskil kaugemal põhjaloodes järv maast yles tõusis. Kerkis haudvaikselt tumesinise näoga sirgelt  taevasse ja siis hõljus natuke siiapoole. Kuidas see toimus, ma ei märganud, aga äkki oli ta juba naaberkyla kohal, võtnud äikesepilve värvi kukli kuju ja asunud oma sinist sisu põldude kohal laiali puistama. Nyyd on taevas jälle kivikylm ja hele, ainult ähmased hallid udupilvevurakad ripuvad siin-seal.

Kevad pausil

Eelmine nädal oli ilus ilm ja hullumeelne puidukärutamine. Yleeile leidsin, et ei sobi enam yle vilja sõita, ja võtsin pausi, et enne järgmist puukärumaratoni paar päeva tegemata kodutöid teha, nt peenardes urgitseda ja majast kõntsa rooki. Eilsest hakkas kylma vihma sadama ja mu ringi kooberdamise areaal ulatub hetkel köögipliidist loetud meetrite kaugusele. Kuna mul on algusjärgus RA, st immuunsysteem sööb sõrmedest ja varvastest alates liigeseid ära, ja pakukeste ja mõnegi kobedama palgi tõstmisel tegid käed mitu korda krõps ja krõps, vererõhk on kahtlane ja kere nõuab valuvaigisteid, siis tõmban hinge, enne kui Läti piiri ääres asuvatesse valdustesse varem valmis lõigatud kyttepuitu välja vedama sõidan. Ma ei karda niivõrd raskeid pakke, tõstmist ega vedamist, kuivõrd atv-ga kaubiku kaubaruumi sisse-välja sõita - viimane kord bussist välja sõites venisid rampide servad sirgeks, aga see tähendab, et rambid võivad masina alt ära pinnasesse vajuda, servad ka pahupidi, ja siis järgneb vastik kukkumine. (Kui ma veel töövõimeline olin, siis elasin tööandja tehnikal selle yle. Katki ei läinud midagi, aga ehmatus oli vastik.)
Ah miks ma inimestest, ilust, moest, suhetest ja perest ei kirjuta, nagu korralik njaisterahvas? Vaat sellepärast, et massinatesse puutuv on konkreetselt MINU reaalsus ja seda suudan änam-vähem pädevalt kirjutada, aga mis teistesse inimestesse puutub, siis nende reaalsuste minu silme läbi kirjeldamine on kindlasti ylimalt ebatäpne ja fragmentaarne, kauge galaktika ähmaste vilgete moodi. Olen elu iludusvõistluse ammu kaotanud ja valinud mitte mulle sobimatute olude ja inimeste keskel vingerdamise, täpsemalt mitte ennast toppida sinna, kuhu mind ei taheta, vaid endale mõistetavamate nähtustega tegelemise.   Ma ei ole just hea inimesekirjutaja, leppigem sellega.
P.s. pildil on pärast imekaunist nädalat,  umbes yleyleeile õhtul, taevasse kerkinud väga selge vihje selle kohta, mis järgmistel päevadel ees ootab - ja teisel pool Võru linna sadas täna varahommikul maha korralik suusalumi.

07 mai 2020

Inimene kohaneb

Nii ka mina. Praegu olen kohanenud sellega, et igal talvel on kylm, meie majal on 5 kollet, metsades kasvavad puud, mul on kombeks, ikkagi omaksehooldaja, ise ilma suurema jututa kyttepuud valmis teha, sel talvel oli soe, aga palju torme,  ja tormimurdu saab ilma suurema asjaajamiseta koristada. Tehnikaga kohanemisest rääkimata. Yks ports tuleb põllurentniku metsaservast selle eest, et me lubame neil kasutada oma teed ja põllumaad, langetada pole midagi, sest puud ise viljapõllule kylili puntrasse kukkunud, lihtsalt lõikan jõukohased pulgad ja vean kohe ära. Sellega on väga kiire, sest sõit käib yle viljapõllu ja kärutada tohib ainult paar päeva veel, siis hakkab oras juba kõrsuma.
Tegu mitme aasta jooksul pikali kukkunud ylekasvanud iidvana kuuseheki väga jämedate kuuskedega, millest osa mädaniku järgi otsustades jala peal surnud st juurepess.
Abikaasat tabas haruldane inspiratsioon ja ta tegi palgikäru, olgu jumalad sellegi eest tänat. Lapsed aitavad, nagu oskavad, olgu ka nemad tänat.


06 mai 2020

Tööpohmakas

Õhh. Ringitrampiv koer ajas kellu 1 ajal une ära. 4 ajal kobisin voodist välja ja hakkasin kohvitama. Värin, judin,võdin , võbin.
P.s. kiired ajad, sest hiljaksjäänud palgikäru atv-le ja puiduvedu, aga aiatöid ei saa ka juunikuu peale lykata.

28 aprill 2020

Kevadisi mooduhitte

Nagu kõik isegi hästi teavad, on aprill kaunis kevadekuu. Päike särab, tulbid ja roosid õitsevad, neiud panevad selga lyhikesed kleidikesed ja lähevad õuemurule tennist mängima. Või siis, okei, kallimatele lillepärge punuma ja lõkke ymber tantsima. Siidisiilud lehvivad, õhusuudlused lendlevad, ööbikud laksutavad leebes soojas ööõhus oma õrnu aariaid. Õied, õnn ja armastus.
Nii ka mina. Pidasime hommikul ära noorima lapse videotunni, siis tuli kätte hetk teise maakonna otsa emale provianti viima ja asju ajama minna ning natuke kyttepuid lõigata. Tykk aega haige oldud, ravitud tipresjooni, reumat ja issiast ning kõik tegemata tööd ikka veel tegemata. No ei saanud kauem põdeda, noh. Yhesõnaga, kaup, dokumendid ja ema korras, siis vennaga metsa. Vend tahtis mu uue lehe ja ketiga saega ise puid lõigata ja meie noorema tytrega saime ainult igas asendis istuda, lamada, metsas jõlkuda, maastiku pärimust kommenteerida (põlistalu käekäik II Maailmasõja ajal ja järel). Siis tahtsin ma kah yhe puu langetada, et muidu oled nagu ilmaasjata tulnud. Kohe läks ilm pilve. Jõudsin puu 2-meetristeks juppideks lõigata ja algas tihedamapoolne vihm, tööpäev läbi. Muide, sellist asja on ette tulnud õige mitu korda - alustan reisi, on ilus ilm. Ajan linnas paar asja, ostan tellitud kraami, hakkab pilvitama. Jõuan kohale, 2 tundi läind, ilm hoopis teistsugune, kui tarvis. Aga meil riistad kaasas ja niisama juba ära ei jaluta. Sellepärast kannavad meie kyla eided peaaegu aasta ringi ja ööpäev läbi villakampsumeid, kulmudeni kraega tormijopet, veekindlaid pykse ja soovitavalt voodriga Nokia kummikuid. Ja kindaid ja sokke ja mytse peab olema piisavalt väga palju.
Oh oleks selline varustus 45 aastat tagasi kättesaadav olnud, ei peaks täna mitme koleda ja valusa haiguse yle kurtma. Paraku on autistidest vanemate autistist laps olemine kyllaltki tervistkahjustav, ja iga hea nõu on ainult tagantjäreletarkus.
Pildil on tundmatuks jääda sooviv meie kyla eit oma töö- ja piduriietuses. Sellel meie kyla eidel nimelt on ajus muude riiete kandmise koht puudu.