20 oktoober 2019

Yksilduse maastikud

Käes on kuldse sygise viimased päevad, sest lehtede langemisega hakkab yhele poole saama. Aga edehoovis on mul yks jonnipunn, kelle jaoks kestab mõnus niiske suvi. Arukask "Youngii" on tema nimi.
Mis siis, et sygisastrite tipphetk saab nädala pärast läbi ja tuules hõljuvatel õuntel on näol talvine irve.
http://kaarnalill.blogspot.com/2018/12/17-detsember.html?m=0



17 oktoober 2019

Metsa rohelises toas

Ostsin jälle uue (aga kellegi teise vana) autu. Sest meie vana sõiduautu vajab nyyd mh uut esiklaasi (sai kevadel kive, aga mõrad kasvasid yle kogu klaasi) ja veermiku jupikaupa väljavahetamist,  mõned mootoridetailid jm veel, ja sellisel juhul on yldiselt odavam number uuem auto osta. Ma ei saa aru, miks sõiduautosid põmst ajalehepaksustest materjalidest tehakse... aga sellele on õnneks juba ostja olemas, Kuusakoski. Tema on hea ostja, ei vingu, maksab kauplemata ja vormistab probleemideta ARKis ära ka, ja ei mingit lõputut õudust pidevalt remonti vajava st rahaõgiva sõiduauto ja samamoodi pidevalt remontivajava tiimimehhaanikuga. Sõiduautost mõni aasta vanem volkari buss, mida ma veel mõnda aega kasutada kavatsen, aga on hoopis teisest puust st rauast ja seda rauda jätkub kauemaks...
Ega uuem autu ka väga terve ja uus ei ole, esimese asjana ostsin uue gaasitrossi ja kallasin juurde kõiki vedelikke. Stereo ei tööta yldse, selle vahetamine on võrreldav tolmuimeja filtri vahetamisega ja ma ei muretse.
See kõik on eellugu sellele, et vanem tytar tuli nädalavahetusel kylla ja siis me tegime ymbruskonnas korralikuma proovisõidu, läksime metsa. Meie kandis käib kyll kibe metsalõikus, palgiautod muudkui voorivad teiselpool Võhandut asuva saekaatri suunas, aga on veel hulk nooremat metsa, mida mõnda aega lageraie ei ähvarda. Yritan ymbruskonna metsadest ja nende asukatest ylevaadet saada ja iga veidi aja tagant sõidan seenele. Ja linnas elaval töötaval tudengil on vahetevahel lihtsalt ilus, tore ja turvaline turistida, syvamaakast emaga seenele sõita. Värskelt vihmutatud õrnalt lõhnav okaspuumets on muinasjutuline. Minu jaoks on see taevanisuurust turvatunnet pakkuv paralleelmaailm oma sammaste, vaipade, kardinate, kuskil kõrgel pea kohal särava rohelise kroonlyhtri, ee, päikese ja mahedate, alati täiuslikult komponeeritud metsahelidega. Ja alati on keegi vaipadele kalliskive maha pillanud.



13 oktoober 2019

Veel puust asjakesi

Kaotasin täna jälle kuhugi tykikese iseendast. Vahepeal juhtub, et jõõõõõle väsimus tuleb kallale ja hakkab päris paha, siis magan paar tundi, ja ärgates ei ole ka kuigi meeldiv olla. Justkui oleks kuskilt teisest maailmast siia kukkunud ja see, mida ma siin näen ka tunnen, ei ole just meeldiv, tahaks "sinna" tagasi, ykskõik, mis see ka oli. Niimoodi tykkide kaupa ma "sinna" kaon ja läinud on juba päris palju.
Allesjäänud mina hoiab meeleheitlikult kunagi õpitud ja armastatud asjadest kinni. Kaootiline ja hõre see on, tihti kaob järg käest ja ma lihtsalt vahin eesseisvat asja, et kust, kurat, see siia sai, ja mis ma pidingi sellega tegema? Peas aga suriseb mõttetu madalpinge ja ykski töö ei edene.
Pildil on jälle yks kõver ja katkine asjandus.  Kui keski tunneb ära, millega tegu, siis auhinnaks on lehvitus ja tervitus, au ja kuulsust ei, seda saab päälinnast mõnest parteikontorist😁

28 september 2019

Tõbi toas ja toa taga

Nädala keskel läks kurk natuke kibedaks, aga kes sihukest asja ikka tähele paneb, kui on kiire rohimise, istutamise, mädaõunte korjamise ja muruniitmise aeg pluss muud maised lõbustused. Eile õhtul aga läks enesetunne paiste ja köha kõlab nagu rikkis basskitarr.
Aga oi, kui ilus ilm sel nädalal oli. Loodus ALLES HAKKAB sygisvärvidesse minema, kuigi hommikud on viimasel nädalal olnud hallased. Täna oli päeval 14 kraadi sooja, aga ma hommiku magasin maha, lõuna ajal olin haige, pealelõunal tegin paar tiiru murutraktoriga, siis viskas selle kulunud niiduagregaat rihma maha ja ma kooberdasin tuppa tagasi. Nyyd mõlgutlen oma tyhise elu mõttetuse yle ja vaatan youtubest ilusaid lihaselisi trummimängijaid. Oleme ausad, tänu uuema aja kommetele on ka mõned nooremad suurepärased naismuusikud tekkinud, aga keskealiste naiste maailm on täidetud traditsioonilise nähtamatuolemisega.
Mõni post tagasi kirjutasin akendevahetusest. Suur tuba sai palju soojem, aga mitte oluliselt valgem.

27 september 2019

Aju augud

Tegin lapsele kooli jaoks ykspäev yhe sygiseteemalise luulutuse. Õhtune aeg, ravumid juba võetud ja silmake und täis, laps tuleb suure murega, et ei oska laulu teha, emme, aita. Emme keerab ennast kirjutamiseks kõhuli, vaatab yhe silmaga paberit ja teise silmaga öökapil, ee, basskitarri kombovõimul asetsevat raamatuhunnikut ja teatab: Minu isiklikul ajul on tööpäev läbi, nyyd teeme Ott Arderit. St panen kirja ja peksan värsimõõtu iga esimese mõtte, mis pähe tuleb. Nii saab ka tehtud. Protsess näeb välja nii, et panen kirja 2 rida, ajutöö seiskub ja silm vajub kinni. Laps muutub rahutuks ja nõuab kirjatööd. Kirjutan veel 1 rea ja hakkan sellele sobivat paarisriimi leiutama, aga poole peal jään magama. Laps ajab mu jälle yles. Siis avastan, et vaja on parandada. Parandan yhe rea värsi ära ja pean teist riimipaari ka kõbima. /Protsess kordub veel yhe salmi jagu./ Pärast mõningast mässamist loen asja 2 eri hääletooniga ette ja me otsustame, et käib kyll, liiga hea ei tohi ka olla.
…..
Lehed hakkavad värvuma puudel
Juba teravad hambad on tuulel
Taevas on pilved ja tee peal lombid,
kummikud jalas, neis tujutult longid

Kolletuv muru on hommikul härmas
Linnud su pea kohal rivis ja parves
Lendavad ära, sest nemadki teavad -
Sygiste järel on alati talved

Järgmisel päeval tuli lapse klassijuhataja juttu vestma ja muuhulgas ytles, et laps kirjutas toreda luuletuse. Ma kardan, et ta on mu veidrate hobidega rohkem kursis kui võiks arvata.
…..
Täna hommikul istusin kohvitoobiga maha, et panen yhe maru hea värsi kirja. Panin youtubest sobiva instrumentaalmuusika, avasin kirjutusprogrammi ja avastasin, et laul on kadunud nagu ämblik tuules. Jälle.

21 september 2019

Maksumaksja silmailu

Mul ei ole mitte yhestki sendist ega kopikast kahju, mis läheb nt koolide ymbruse korrastamisse, eriti headel juhtudel ka kaunistamisse. Mu vanema poisi kooli, praegune Võrumaa Kutsehariduskeskuse peahoone, on 1922. aastal asutatud  Väimela põllumajanduskooli ruumidesse mahutatud. (Teiste õppehoonetega pole ma tuttav.) Õnn, et see maja ei ole vahepeal tyhi olnud ja kinnisvaraarendamiseajastu hulluses pole hoonete ymbert vana minimalistlikult, aga järjekindlalt hooldatud haljastust hävitatud. Praegustest, eriti era-, aedadest erineb see õu märkimisväärselt. Mulle tuletab see meelde 30-35 aasta taguseid asutuste ja koolide aedu, kus entusiastid kasvatasid yksikuid saadaolevaid taimede liike ja sorte suure hardusega. Armas ajarännak.






17 september 2019

Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.
Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.
Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.
Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.