Rohumaad

Lõpux ometi sadas ka meil väheke. See tekitab aga omalaadseid probleeme ylitugeva heinakasvu näol. Võitlus 7-päiste lõikheinte, keraheina, timuti &t nõgestega on pidev ning siin on ainult 1 võitja - põllundussport.
Niidan lattniidukiga alumise aia heina. Eelmine aasta jäi vahele ning nyyd on suht raske kulusegast, tihedat inimesekõrgust heina niita. Varem ei olnud aega, kuigi olex kergem olnud, abikaas keevitas alles yleeile lattniiduki tera õigex. Praegu on lapsed koolivaheajal & aitavad mõnesid asjakesi teha, kuid rämedamad & raskemad tööd teen ise. Ning neid jätkub. Nagu kirjeldet niidutöö... ning eelmisel aastal mahahõigat iluaianduse kärpimine, õigem olex öelda systeemi panek. Peab ytlema, et ysna ebatradicioonilise krundi käepärasex tegemine ei ole lihtne - proporcioonid, käigurajad ning looduslikud iseärasused avalduvad & kujunevad aastatega ringi ning vajavad veidi talutradicioonide tundmist, et juba täiskasvanud haljastus olex ergonoomiline. St mugav, loogiline, inimese vajadusi arvestav. Õnnex on põhiline juba paigas, sest ilmselt ei saa mul raudne tervis olema ning hiljem tuleb kaugemal perele raha teenimas käia, see aga ei jäta eriti palju kodu- & aiatööde aega.
Eakohased iseärasused, mida me, oi, kuidas ei taha tunnistada, hiilivad ligi. Öösel ei saa magada; see-eest tikub päeval ligi tappev uni, autoroolis kisub silm looja, kirjutades lähevad tähed sassi, keha on tinaraske & samm maadligi, mõte uimane & labidas kukub keset tööd käest. Sõbrannadegi tudengiaegne rõõm & teotahe on kadunud, jäänud on olme raskus, taplemine oma lastest mitte hoolivate exmeestega, kõhuvalu & kumminaalmaxud... ning neil pole Aeda...
Igal inimesel peax olema Aed. Viletsad, pimedad, hõredad elamispinnad, mida yyrikorterite nime all mitte just rikkale rahvale (eriti just yxi lapsi kasavatavatele naistele) pakutaxe, tuleb tunnistada inimväärikusele mittevastavuse tõttu keelatux. Kuidas saad sa oma hinge eest hoolt kanda, kui su sõrmede all peale hallituse midagi ei kasva? Ka linnas elav inimene on ära teeninud tykikese säravat, sõbralikku taevast ning võimaluse silitada pehmet viltkalanhoed v tunda lavendlilõhna. Midagi enamat kui odavaim leib ning vilets tsirkus.

Polaarpäev

Juba kuu aega tunnen end nagu vihmauss keset parimat ning mahlaseimat kõdu. Kuigi ilm on mitu nädalat põuane. Valgus ning soojus.
Ette kanda võib enamuse toalillede õue kolimise, gladioolide, kurkide, maicetaimede, mitmete exootiliste sibulaliste & juurikate maasse paigutamise, ning hulga, väga suure hulga korrastustööde kohta. 8 aasta jooxul suure hunniku kasutatud ehitusmaterjale, autolammutusjäätmeid ning minu haige-ajal kõige tavalisemat prygi kogunud majaots sai paar nädalat tagasi riisutud ning murukylvi. (Ei, ega ma seda kraami ära ei põletanud. Setu tradiciooni kohaselt tuleb igasugu kraam ära sorteerida, nii et kivid alla hoovi kivivirna, metall sinnasamma metallivirna, puiduga sama, olme ning pakendijäätmed sinna, kuhu ette nähtud, ning ongi kõik!)
Mees on samuti yles sulanud, minu seljalõikus tegi tallegi head. Naudib maaõhku ning toimetab aeg-ajalt õues. 6-nurxe aiamajakese palkidest raam on juba koos, ma panin sinna yleeile laste jaox rippkiige - mööbel sisse,enne kui seinad ymber v katus pea kohal:)
Kurgimajake saab homme valmis. See oli 2 mehe 2 päeva töö. Omaette posti väärix see, mille peale see tuleb. Tegu on nimelt suuuuuuurtest kividest korraliku vundamendiga & palkpõrandaga kõrvalhoonega, mille naabrid hoolikal maha põletasid. Sellega polnud muud pääle hakata kui ymberringi niita & korrastada ning vundamendi sisse Midagi Istutada.
Ma ei taha olla pimedas & haisvas majas, vaid lageda & lahke taeva all. Taimed hoiavad ning päike ravib mind. Homme jälle.

Tere jah, tere

Eile oli jälle põhjust labidaga uuristada. Lubasin yhele hyvale naisterahvale mõned juurikad, selle käigus aga leidsin muudki põnevat.
Olen aastate jooxul kylvanud ning pistnud maha mitmesuguseid kultuure. Mõned on yles tulnud ilusasti & kiiresti, teised on vindunud, kolmandad on peitu pugenud. Eilse kaevamistöö eesmärgix oligi lisax 1) hyvale tuttavale naesterahwale uue aia asustamisex vanade talulillejuurikate kaevamisele 2) yles leida elulõng "Piilu", mis eelmisel suvel teiste laiutavate taimede alla lõplikult ära kadus. Piilu on ju pisike vrdl nt tanguutide v mõne kiirekasvulise suureõielisega, seda enam, kui suurem põõsas kuklasse kasvab... Niisiis kaevasin ettevaatlikult laiutava naistepunapõõsa & märcikellukesed ära & seal ta oligi... sygavale teise põõsa juurte & mulla alla mattunud, aga täiesti elus. Ning yllatava hulga uute võrsetega. Niisiis kaevasin Ta välja ning istutasin pärast mõõdukat poolitamist pottidesse, sest Sellist Taime peab palju, palju paremini kohtlema kui nt sibulaid.
Mul on jälle tagasi jäledad seljavalud, aga hommikupoolikuti veel jõuan õues mängida. Pärast pahandamisi autolammutuse & laialipillutud ehitusmaterjalide yle on ka abikaas võtnud kätte oma sodi koristamise, mida ta mul puutuda ei lubanud, ning majaymbrus näeb palju parem välja. Oo, kuidas mulle meeldix veel, kui ta ka muru aukude täitmisex & hoovi nurga tõstmisex kruusa toox, aga see vist on Saatuselt palju tahetud.
Eile tõin bauhofist 7 meetrikõrgust elupuud "Brabant" oma segahekkide täiendusex. Mitmeharulised lopsakad importistikud on minu aias olnud hämmastavalt talvekindlad & kasvavad rõõmsalt erilist lisaväetist saamata, kuigi kasvandustest pärinevate soojamaa põõsaste kohta väidetaxe vastupidist. Aga Brabant on vana ning ennast hästi tõestanud elupuusort & ma ostan edaspidigi sooduskampaaniatelt just neid, kuna varasemad sama sordi taimed on kõrbemata & põdemata kasvama läinud ning vägagi rõõmsad & roosad. Andke andex, aga korralik inimesekõrgune põõsas on tõhusam kui mitu aastat hoogu võttev kidur & armetu ning alalõpmata muruniitja alla jääv, aga kodumaine oxake aias, kus alguses Ei Olnudki Mitte Midagi.
Abikaasal on kombex muru niites ennast purju juua & hooletult töötada ning sel kevadel avastasin jälle mitmel kyllaltki suurel puul & põõsal purutrimmerdatud koore (arvata võib, kas ta pärast niitmist mulle ka seda ytles), lõkkeasemele läx jälle 1 elupuupõõsas ning 3 lehtpuud. Õnnex eelmisel aastal niitis ta viimati juulis. Taimed on surnud, aga kui ma lähen uusi ostma, siis saan õiendada, et mis ma aega & raha raiskan. Minu raha, muide... meie oma kodu.
OK, elu on vastik & inetu. Aga see kõik ununeb, kui päike aknast sisse paistab & ma näen, et mingi ettevõetud töö edeneb, metsikust songermaast saab aed, nõgeselatvade asemel on paradiisiõunapuu. Loodan, et selg ei lähe väga hullux ning ma saan istutada mõnedki uued maicetaimed. Tundub ytlemata põnev kasvatada päevaliiliate vahel mustnuppu, elulõngade vahel iisopit. Ning yhte vanasse pesukaussi panen elama nõmm-liivatee.

toodagu elusalt või surnult

Varemalt oli juttu sellest, et keegi mu õunapuid käis järamas. Antud pildil on täpselt kirjeldatud asjade seisu, aint kujundi erxuse & emociooni võimsuse huvides on puu asendet hundi kujutisega. Sest ma armastan oma puid, nad on mu vähemad õed-vennad.
Mul on hukka läinud erinevatel põhjustel (jänesed, muud närilised, putukad) 3 noort õunapuud & 1 pirnipuu, see suvi toob tõehetke veel väh 12-le. Osa tõehetkest moodustab fakt, et kui jään haigex, siis aeda keegi ei hoolda. Sygisel olin liiqmisvõimetu ning viljapuud jäid kinni mähkimata. Eile oli selle kevade esimene ilus õuestöötamise ilm ning hommikut kasutasingi viljapuude kõbimisex.
Paljax olid näritud, vaesekesed. Ma pygasin nad suhteliselt nudix, et q puul veel eluvaimu sees on, siis saab ta oma jõu paranemisex kasutada, ning vahatasin. 4 puu peale kulus yle 2 tunni. Siis väsis mu selg & tulin toa-asju tegema.
Täna ootab veel 8 õunapuud ning mitu muud taime. Jänesed, kypsegu nad praeahjude praeahjus, olid puru närinud ka noored lehised.
Ning lumi on murdnud hekipõõsaid. Sellest pole väga hullu, sest lehtpõõsad kasvavad pärast pygamist ilusasti edasi, ning kärpimisel tekib suurepärane paljundusmaterjal. Meil on osa krundist veel nö hekistamata, sest 1 meie maja juurde ajalooliselt kuulunud maariba (vanade viljapuudega, ning piir jooxeb 2 meetri kauguselt maja SEINAST!) on erastamise ajal toimunud susserdamiste tõttu ikka veel munitsipaalmaa, mida ma praegu ei saa täie õigusega kasutada. Kui aga, siis läheb sinna 35-40 lehtpõõsast ning mõni igihaljas puu ka. Et meil raha järele hõikajaid hulgim on, siis teen oma pisikesele puukoolikesele laienduse, et olex oma taimed võtta, q istutamisex läheb. Mul on võtta 4 sorti kontpuid, kuldsõstar ning proovin ka Rosa rugosa sordiga.
Et väikest poissi, kes juba roomab, tuleb seljakotis kaasas kanda, siis väsin väga ruttu. Väljas on palju muudki tööd, laialipillutud ehitusmaterjali, aastate jooxul autode lammutamisel tekkinud prygi ning muud, mida abikaasa iial kokku ei korja. Kuigi mul on erakordselt ebameeldivad & jälgid naabrid, olen nendega täiesti yhel nõul asjas, mis puudutab heina ning pori sisse laialipillutud ehitusmaterjale & autoromu-kraami. - See on kole ning ebaväärikas. Samuti segab see muruniitmist & mitmeid meelepäraseid tegemisi.
Peresuhetele pole see ka hea. Qid mu abikaasal on 1 nõrkus: usk Tugevamasse, Kes Kõik Ära Teeb & Hooliceb. Maja, sisustuse, riistad, aia, pere & toidulaua... huvitav kyll, kes?
Olen varemgi märganud, et q majapidamises midagi juhtub, või nt mina jään raskelt haigex v vajan erakorralist arstiabi (noh, seda kyll talvel kohutava ning nädalaid kestnud seljavalu pärast, muud erilist pole olnud), siis muutub ta väga tusasex, närvilisex ning täiesti abitux olmeasjades, masenduses ei suuda ta ei pliidi alla tuld teha ega laste eest hooliceda, istub ainult remonditoas, sigarett hambus. Ei taheta õues mängida ega toas meisterdada... Kõik majapidamise asjad, isegi enda eest hoolicemine, tunduvad olevat seda sorti, mis peletavad ning käivad yle jõu. See torkab mulle järjest rohkem silma ning hakkab moodustama mustrit - on probleem, aga seda ei tunnistata mingi hinna eest. Alati saab veeretada naise õlule, & alati on keegi, kes ära teeb, või kui ei tehta, siis saab ka ilma... varem aitas abikaas kasvõi paar põõsast istutada v niitis muru, võttis kätte drelli & kruvis natuke midagi. Olmega pole ta muidugi iial hästi läbi saanud, qid praegu toimuv teeb mulle sygavalt muret.
Meie koorem pole ju märkimisväärselt raske. Meil on võrreldes vanematega elu erakordselt võimalusterohke ning me oskame & teame palju rohkem. Meil pole enam selliseid piiranguid ning hädasid, mis veel 20 aastat tagasi inimesi koduseinte vahel ootama panid, et partei õpetab & majavalitsus remondib. Mulle meeldib see võimalusterohkus & yhiskonna ressursside mitmekesisus - mäletan ju väga hästi, kuidas nõukaajal igatsesid inimesed elu linnakorteris ning maamaja peeti millexki alaväärtuslikux, kus on vilets elekter, olmemugavustest on kättesaadav ainult ahikyte & enamuse ajast on majapidamine pori täis & kylm. Pluss veel transpordi kättesaamatus & vajadus pidevalt varastada, sest poest pole midagi saada alates riietest kuni ehitusmaterjalideni. Ma kasvasin selle sees yles ning võrdlusmoment pysib siiani värske, sest mäletan, kuidas ema yxi kasvatas 2 last & toitis joodikust meest, tegi ylejõukäivas tempos nii riigitööd kui pidas lehmi, et majapidamise jaox raha teenida, ning kuidas seda tegelikult väga vähesex jätkus.
Me oleme see, mida me sööme, ning see, kus elame. Ma tahan olla mitte seest tyhjax kõdunenud paju, vaid terve & rõõmus aed, kus on tulijatel hea olla & alati midagi vaadata v noppida. Seda ei saa iseenesest, seda peab kasvatama. Nii, nagu aeda, nii ka isennast.

imeline

Tavaliselt teen oma tagasihoidlikke tuhandeid kodutoimetusi. Noh, mu elus on selline aeg praegu. Ei ole vaba hetke oma väikeste roheliste sõprade elust yleskirjutusi teha. Aga alati on mu sydames Tartu Ylikooli aiad & triiphooned ning täna on põhjust neist jälle jutustada.
Eile lõppes TYB-s orhideenäitus, kus lisax akadeemikutele oli oma iludustega väljas ka nt Jardini aiand. Noh, see minu lemmiklillepood. Näitusel oli väljas pisike valik, 100-kond taime kogu maailma troopikavööndist, ning yht-teist sai ka kaasa osta. Esindatud olid mitmed toredad looduslikud liigid, ja kaubanduslikud hybriidid samuti. Viimaste valik ei yllatanud mind eriti, sest meile toodavate iluduste valiku määrab paraku ostjaskonna suht õhuke rahakott, ning põhivaliku Jardini sortidest olen aastate jooxul endalegi ostnud (tõsi kyll, allahinnatult pärast õicemise lõppu), ning kavacen neid veelgi osta - nii kirjusid, toredaid & kauakestvaid õisi ei ole yhelgi teisel taimeliigil. Paraku oli nii, nagu Jardinis aastate jooxul 1 põhivalik, nii ka TY bot. aias. Väga vähesed meieinimesed on nõus loobuma veel yhtedest saabastest v suuremast telekast nt Dendrochilumi kasux, ning sellega toetama põnevate taimede aretamist. Et mina seda teen ja vaxtust kingade asemel ostan hoopis kämmalvahtra v Vanda, on mu isiklik tragöödia & nauding.
Seljalõikuse tõttu olin oma 3-4 kuud koduarestis, kuna ma ei saanud autoga sõita. Sel kuul olen oma exootidekogu täiendanud 2 veidi kallima taimega - 1 on tundmatu kaunitar Vanda perekonnast (Ascocentrum?) ning teine Vanilla planifolia. Vanda oli ilma etiketita (märkega "pruunikas täppidega"), allahinnatud ja veidi närtsinud väljanägemisega. Kuna ta aga on palju suurema kasvuga kui põhiliik, pean teda elujõulisemax kui eelmist, Vanda coerulead (sorri, kui valesti mäletan), mis eelmisel talvel ylepiserdamise & selle tõttu, et kaotasin valvsuse, hävis. Vanill aga on tavaline triibuliste lehtedega toataimex aretatud sort, millel praegu on oma 1,5-meetrised oxad. Et vanill looduses on õhujuurtega kasvualusel, nt puutyvel, yles roniv taim, pean talle otsima teise kasvukoha kui amplipott, milles ilmselt tootjatel neid mugav pidada on.
Mu olemasolevad orhideed, mõniteist kuukinga (minidest tohutusuurteni), kymmekond kambriat (odontoglossum, oncidium jt) & kymmekond muud taxonit (cattleya, zygopetalum, paphiopedilum nt), vajavad nyyd kosutust. Ma pean neile leidma senisest valgema, stabiilsema kliimaga koha ning ilmselt enamust ymber istutama. Nagu öeldud, oli mul endal see talv haige ning raske, seda said tunda ka mu taimed. Aga taimede elujõud on äraarvamatu - samas, kui 3-4 kuukinga on ilmselt juba lahkumas v lahkunud, siis pooled talvitunud kasvatavad ilusat õievart.
Igapäevaselt ma endale põnevaid taim-objekte osta ei saa, see pole meie sissetulekute juures odav hobi. Kui sul neid rohelisi aga kokku kaugelt yle 100 on, siis ei saa kollexiooni väixuse yle kurta. Taimed, mis pärinevad kõigist maailma kliima- ja kasvukohatyypidest, pakuvad põnevust & silmailu igas olekus ning igal aastaajal. Ei ole midagi ilusamat kui elus, kasvav loodus.

uus elu

Jaanuaris oli lõikus.
Veebruaris hakkasin jälle autot juhtima. Yle mitme kuu.
Täna, kui paanikahäiret mitte arvestada, on elu parem kui varem - seljavalu on LÄINUD. Muidugi tuleb veel pool aastat taastuda ja ettevaatlik olla, aga peamine, et pesapunumise töövõime ning aianduslikud mõnud on minu juures tagasi! Kuid sygisel maha hõigat ilunduse kärpimine jääb jõusse.
Oi nyyd seda rookimist, kaevamist ja niitmist, istutamist, pygamist & parandamist. Tsiteerin yhte lugupeetud aiaplogijat: KURADI JÄNESED!
Aga naistepäevax kinkisin endale 1 vanda. Tundmatu sort, tohutu suure lehestikuga. Puhkeperioodi pidav, allahinnatud. ootan, kuidas tal elustumine läheb. Hakkame koos kevadist kasvu viskama, irw.
Häbi... polegi sel aastal midagi kylvanud. Ei ole aega. Praegu on lapsed väikesed, tahavad uskumatutes kogustes syya, puhast pesu & kasvatamist, ning pika aja jooxul, kui ma olin lamav haige, kogunes ikka yht-teist koristada. Iga päev ongi paja-, jutu-, pliidi- ja harjapäev.
Noh, svammkurki ehk kylvan, õlikõrvitsat, päevalilled tulevad hiljem.
Roose ei telli.

Ära anda vana hea lehm...

Vastu tulles lugejate nõudmisele anda teada, mix ma ei osale enam aktiivses, loomingulises ning nii rahuldustpakqvas õue-iluaedniqametis, mix ma olen hyljanud oma roosid-lilled ning vaid haruharva uitan oma nukras, qnagi nii suure rõõmu & hasardiga rajat hekkide vahel ning noores ubina-aias, mix ma andsin oma kindlast maakakäest sellise vastutusrohke ameti nagu muru & heinaniitmine.
Selle kohta on mul teatada järgmist.
Radiculopatia.
Algaja saab päris palju aastaid omal jalal liiqda ning teguceda, varuda rasketex aegadex majakraami ning õpetada välja pereliikmed. Seda ma ka tegin. Edasijõudnu on võimeline toimetama siseruumides, hoolicema enda & pere põhivajaduste eest, qid raskemates toimingutes, nt pea pesemine, poes käimine (autost sisse-välja ronimine, väikelapse tassimine, kauba paigutamine), maja remontimine, vajab kõrvalist abi. Siis on veel profi-radiqliitik, kes pidevate valude ning alakeha funxioonide häirituse tõttu suurema osa ajast on lama-asendis ning töövõimetu. Peab ytlema, et suve lõpux jõudsin profiliigasse ning alates sellest ajast on mu elu olnud äärmiselt, et mitte öelda talumatult ebamugav, täis vaigistamatut teravat valu alaseljas & paremas jalas ning seega seisab mul ees rida raskeid ocuseid.
Ma võin ennast sundida tegelema laste ning elementaarse toidu & hygieeniga, aga õue jaox enam pauerit ei ole. Mul võttis mitmeid häid nädalaid aega arusaamine, et elu saab nyyd olema vägagi toakeskne ning tuleb täiesti ringi korraldada, qna abilised on veel väikesed & kohati ebapädevad.
.........................................
Asume siis asja manu.
Arvan heax & vajaliqx oma järelevalve & vanemliq, st aednikliq hooleta taimsed isiqd anda uutesse peredesse. Uue peenrakodu saavad:
5 astilbet, sordid teadmata. Vanust u 5 a.
4-5 hostat, levinumad sordid nagu Albomarginata jms. Vanust 1-3 a.
Päevaliiliad "Children´s Festival", "Bonanza", "Franz Hals", "Crimson Pirate" & veel mõned 5 a eest omandet põõsad, mille sordinimed peituvad istutuspäeviq sygavustes.
Mõni põõsasmaran, valged & kollased, keskmist kasvu.
Aedmaasikas "Florence", paarkymmend taime.
Tunmatu ramblerroos, valge lihtõieline, praegu u 2m pikad oxad, õiceb eelmise aasta võrsetel.
.........................................
Ma eelistaxin jagamisel omakandi inimesi alates prouastest raamatukoguhoidjatest & lasteaiarahvast, sest need inimesed on mulle pakqnud palju rõõmsaid hetki. Ka mõni algajast aedniqst plogilugeja saax minu kollexioonilist väärtust mitteomavast kollexioonist väärt paljundusmaterjali, sest mõned põõsad on parasjagu jurakad ning tahavad jagamist. Tegu on aga ennast meie oludes hästi õigustanud elujõuliste sortidega, mis kasvavad peeni nõudmisi esitamata tavalises aiamullas kerge, nt orgaanilise väetamisega maru hästi.
Vajadusel sõidutan taimepaki Teile koju/asutusse, õhtuti pärast kl poolt 6 või nädalavahetusel, muul ajal ei ole mul autut.
Vastutasux soovin lubadusi hooliceda hästi "Minu" lillikeste eest, ning raha & väärtasju vastu ei võta.
(Ei saa aga meenutamata jätta tavatut asja nagu olematud suhted omakyla inimestega ning palun mitte soovitada anda taimi naabritele, sest need inimesed on olnud algusest peale meie vastu vägivaldsed viisidel, mida ma ei soovi kirjas kirjeldada ega sõnul seletada, ning ma olen korduvalt pidanud tegelema nende tekitatud kahjudega & suhtlema palju policei ning proqratuuriga. Seega, kahjux pole nendega normaalne suhtlemine mistahes teemal võimalik.)
Pehmet maad jätqb veel vast 3-4 nädalax, loodan hyva lugeja huvile enne karmi talve.
Nii. Nyyd on siis lehm, koorelahutaja, Singeri õmblusmasin, saekaater ning sepapaja jagatud. Jään ootama parimaid pakqmisi.