Täna ma ei kipita, surise ega hõlju, väikesed närvivalud pole selle kõrval kõneväärtki, nii mõnus. Kirjutada, käsitööd teha ja pilli mängida ei jaksa, ainult lamada ja telehvoni ekraani kaudu maailma manustada, aga asi seegi, et kerel on natuke parem kui muidu. Selliseid õhtuid on viimasel ajal harva.
Inimesed kirjutavad õppimisest ja arenemisest, isiksusest ja muutumisest. Uvitav, kui ma midagi õppida otsustan, kuhu omandatav inf asetub Seal, Kuhu Päike Ei Paista, ja millisena see inf sealt hiljem välja tuleb, kui seda vaja läheb?
Ma vist ei taha seda proovida. Tähendab, kaaskodanike huvides. Tähendab, kui mul selles elus veel kunagi peaks kaaskodanikke olema.
Aga on, nimelt naaberkyla rahvapilliansamblis, kus ma käin ikka veel keha tegemas e asendan meie seast lahkunud kitarrimängija Andrest või mis ta nimi oligi. Muusika tuleb mul ka kohast, kus Päike Ei Paista, ja ma isegi imestan mõnikord, et uau, ma tean sellist lugu, käiku või heviredelit, seda asja ei mäletanudki, toda teist asja ei oleks osanud arvatagi. Ma olen noodiraamat nähtamatuks pleekunud tekstiga, arvuti, millel kuvar on pime, aga kast lonkab töötada ja elekter ikka jookseb mööda sooni. Kuidas täpselt, ei tea aga keegi.
P.s. lauluplogisse yles panemist ootav muinasjutt hõljub seetõttu mustas udus - lihtsate asjakeste seeriana mõeldud tudujutud läksid väga ruttu käest ära. Esimene tuli lyhike ja naljakas nagu peab, teise jutu algus samamoodi, aga siis hakkas seesamune Pime Koht lugu edasi arendama ja välja kallama kujundeid, stiili ja võtteid, mis lorilaulude formaati enam ei mahu. Mai oska ega suuda teksti normaalselt planeerida ja selle järgi kirjutada, seetõttu on Kuskilt Ilmuva jutu viimistlemine nagu lõkkeasemel kartulite kypsetamine - teha on põnev, aga tulemus ettearvamatu ja vaieldav. Aga nad kypsevad siiski.