Hoolas hoojooks suuremaks tööks

Yritan oma organiseerimisvõimele jalgu alla togida ja pojale teksapykstest lapitekki tegema asuda. Juba pealt aasta kapi otsas oodanud musta ja vähem musta värvi pykse jätkuks kauemaks, no kohe mitme teose loomiseks. Eile õhtul sundisin ennast isegi esimest 6-7 pyksipaari lahti lõikama, sellega peakski nyyd ilusal hommikul  jätkama. Õues on õrn talveilm, sajab laia jõulu- ja suusalund. Paraku käib sellega kaasas ka madalrõhkkond, õhk on paks, raske ja rõhuv, mul on jäledad vaprusevärinad. Ja kogu elu kestnud sund teha midagi vajalikku lammutab kõige esimesena, sest materiaalne maailm tahab ju ometi kytta, koristada, remontida. Kuradi värinad, nad on mind juba väga palju aastaid tyydanud ja paljude asjade ärategemist vägagi seganud.

Yhes plogis oli juttu sellest,  et kui sa oled oma elu koledused lõpuks selja taha jätnud, siis naerata, naerata, naerata, ära tekita endale ise kortisooli, see teeb haigeks. Paraku, 48-aastase praktikuna ytlen, et kui su kortisoolipump huugas pidevalt juba enne seda, kui sulle esimest korda elus pilt ette tuli, ja selle kytte eest hoolitsesid konkreetsed onud pidevalt, erandeid tegemata, tugevamaõigusega, pikka aega, kogu oma elu ja mõnuga, siis millalgi kulutab see sind lihtsalt läbi. Jah, ma elan nyyd juba 7 aastat maailma ilusaimas ja turvalisimas kohas. Jah, ma korraldasin selle endale ise, kuigi see võttis väga kaua aega. Jah, ma suudan endale ise kytte,  toidu ja sõidu korraldada. Jah, ma suudan ilusaid mõtteid mõelda. Ma mõtlen ilusaid mõtteid isegi siis, kui syda klopib, suus on oksemaik, käed värisevad kontrollimatult ja jalad ei kanna. Seda ei ravi ykski ravim peale anesteetikumide. Aga seeeest suudan ma nyyd isegi värisedes ilusasti mõlgutleda! Aga miks see nii on, sellest ärme ometi räägi, see on musta pesu inimeste ette laotamine, ma pean ise parem olema ja rohkem pingutama!

Mõnikord see isegi õnnestub. Aga ma olen sihukeste nõudmiste vastu ysna tuim loom, pingutan ainult oma hõimu jaoks, ehk nende, kes meil siin kohapeal elavad, ja peksan ilusatele mõtetele ruumi jätmiseks igasugu onud (ja mõned neile kaasa kiitvad tädid) ikka päris kaugele. See on elusid päästnud, teate. Ma jätkan.

P.s. annan pärast teada, kas ja kuidas teksapyksivirna tillukesteks lapikesteks lõikamine edenes. Ilusatest mõtetest on tõesti palju kasu, aga naeratada ma ei oska. 😀😃