Avastasin Pinterestist Kuntsniku.
Ma olen igast meistritöid ja muidu ilusaid pilta näinud õige mitu, aga vaat see!
Ma ei suuda joonistada, kardan paberit ette võtta ja endast isikupärast jälge maha jätta, kardan, et keegi näeb, et mina tegin sihukese jama, isegi mõte joonistamisest paneb mu sisikonna õudusesegusest piinlikkusest kokku tõmbuma. Kunstikoolis ma joonistasin, sest kästi, ja kuna midagi hirmsat ei juhtunud, vaid öeldi, et tubli, tee veel, siis ma joonistasin, sest kästi. Aga siis said koolid läbi ja elu tuli tagasi, ei mingeid lollusi, kellele neid sinu tehtud asju vaja on.
Õhtud on minu omad. Hammustan tykke oma uneajast ja rullin Pinterestis, mis on imeline lõputu kunstisaal. Ma sukeldun moblaekraani, pildid hõljuvad mu ymber, ma valin yhe neist, ja virtuaalne galerist annab mulle uue saalitäie põnevat, nunnut, harivat või muidu ilusat vaatamist.
Ja siis leian ma Tema!
Tunne on, nagu oleksin 300 aastat kestnud unest ärganud.
Huh. Kui ma siiski äkki kuidagi oleksingi illustraator, siis just niimoodi ma joonistaksin.
2 kommentaari:
On äge tõesti!
Neis joonistustes on tõepoolest midagi väga-väga sinulikku. Äge!
Postita kommentaar