12 juuli 2022

Vihmatriibud aknaklaasil

Mu laboratooriumilaud on suure akna all ja sellest välja vaataja silma toidab lopsakas, lainetav, kobrutav, mahladest pulbitsev elu. See käärib sellise hooga, et ei mahu enam õue ära ja kes vähegi suudab, ronib minu juurde tuppa sooja. Kui ma kuu aega tagasi, troopilise suve õndsas ootuses, tassisin enamuse oma 100st toalillest õue, siis vabanenud sooja parasniiske ruumi katsuvad hõivata igasugu sikud, põrnikad, majasööjad mardikad ja muud umbusaldusväärsed putlased. Ja karjade kaupa noori ämblikke, keda ma siis regulaarselt enne nende linnade tolmuimejaga lammutamist õue kolin - seal on ju ometi VEEL rohkem syya ja pikemad pidulauad. Ja teie, mu kaheksajalgsed sõbrad, olete laisad olnud, miks mulle põmst iga päev laest mõni väike putlane pähe kukub, mh, ah?

Ja õues sajab sooja kerget kesksuvevihma, see jätab aknale triipe ja täppe, millest saab näha Tagurpidimaailma. Selle maailma nägemiseks peab olema õige kollakashall pilvealune ilm, tuba peab olema parasjagu soe ja köögist hoovama valmiva tatrapudru lõhna. Mul ei ole just palju selliseid Armsaid Asju, Mis On Alati Olemas Olnud, sest peaaegu kõik on seotud Inimestega, Kes On Ohtlikud Ja Keda Tuleb Iga Hinna Eest Vältida, ja need Maailma Põhiasjad on tuntavad alati ja ainult siis, kui kedagi läheduses pole, või õnnestub majas  viibivad pereliikmed ja nende vajadused ja hädad korraks täiesti ära unustada. See viimane on võimalik ainult muusika abil, sest ma mõtlen mitte sõnades, vaid helides ja viisijuppides, millega ma saan oma mõtteid vaigistada ja veidi suunata. Muusika kyll ei ole praegu päris õige, aga ma praegu kasutan ära märga ilma ja yritan yles äratada paari vana ja peaaegu meelest läinud laulu. Sellega on halb lugu, sest mul on kyll nägemismälu ja viise suudan väga kiiresti meelde jätta, aga tekstid kaovad kiiresti, nagu neid  poleks olnudki. Ja isegi viisijupi meenumisest pole kasu, sest mu tekstimälu kaob myhinal, vaat mis. Jäävad viisid, vahemängud, kitarrid, trummid ja arusaamatus keeles lauldud pikad ja keerukad lood, millesse ma lahustun ja kaon igatsetud kergusega.

1 kommentaar:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

meloodia ongi peamine, sõnad on enamasti tühjust täis, isegi kui tundub, et neis oleks nagu mingi sõnum