06 jaanuar 2022

Ajaloosõimu kah

Head, tervet ja meelepärast uut aastat hyvale lugejale, sest on põhjust soovida tõsiselt, sygavalt ja veenvalt :)

Kui 2022. aasta uks on ettevaatlikult, piiludes, harjavarre abil lahti nygitud, siis esialgu ei ole juhtunud mitte kui midagi. Kamber nr 2022 on rahulik, hämar, käes on hallikas varahommik. Õhus on kyll veel ettearvamatult kulgeva hingamisteede viirushaiguse pandeemia salakavalat auru, hõljub uue Venemaa-sõja kibedat rasvast haisu (see riik on Ukraina piirile ja Pihkva oblastisse, mis on minu suhtkoht naabruses, kolinud hulga sõjapidamiseks vajalikku kraami ja rahvast), interneti-vaatlused näitavad ka mitmesuguste tsiviilkaupade, eriti masinate, vähemalt kolmandiku ulatuses kokkutõmbunud pakkumist, mis oma tootmis- ja tarneahelate juures on juba näitaja, aga ikkagi on tuba veel rahulik ja hämar. 

Tänu elukogemusele ja regulaarselt hapnikupuuduses aega veetvale ajule (ei, sinule, närune mõttetu kasutu omaksehooldaja, pole uuringuid ja ravi ette nähtud, tee oma tööd ja ole vait!) veedan päeviti nii mõnegi hetke, et mitte öelda päris palju aega tunnetuslikult esimestes eluaastates, mille hommikud tänu Moskva ajale olid nt talviti tund aega pimedamad. See tähendas, et talviti hakkas valgeks minema alles peale kl 9. Ja kuna in riil laif on mul jalas villasokid ja seljas piisavalt pikk t-särk ja lammavillast kampsum (aga lapsena mul sihukesi luksusi ei olnud), siis saan ma armulikult ylevalt alla vaadata mälestustele, kus tuli lihtsalt tekinäru sees kangestunult kylmapeidus istuda, või siis märja kylma koolivormi sees koolipingis istuda ja imeilusate kollakaks tõmbunud lambivarjude sees säravate 150-vatiste leenini valguste paistel vaadata klassi ees uimerdavat õpetajat (kellel ka kahtlemata kylm oli) ja õues esimesed poolteist koolitundi märatsevat talveööd. 

Mu järjest tuimemaks muutuv aju kougib oma sahvritest välja selliseid asju, et otse imesta. Näiteks ilmus detsembris välja mälestus rõvedatest lukuga viltsaabastest, mis kooli minnes ja tulles jääkamakaid täis kleepus ja pärast 2-kilomeetrist matka oli võimatu seda lukku kohe lahti saada, aga sellest, et su jalad ja käed on märjad ja kylmast kanged ja valutavad, nii et valu lõikab sydamesse, ja madalad kyllalt laia lõikega saaparaisad lund täis, ei tohtinud kellelegi piiksatada ka. See horrormuuvi hakkas kerima muide minu lemmikkaltsuka- lapitöökangatarnija saapariiuli juures, kus olid just sellised saapad, kenad, puhtad ja kuivad, kenas, soojas, valges ruumis. Selliseid klippe on mul veel hulgim, nii et kui keegi hakkab nõukaaja defitsiiti ja lausvaesust ning Eesti iseseisvuse esimese 15-20 aasta põhimõtteliselt pidevat majanduskriisi, mis mõnel pool ei ole ikka veel läbi saanud, kiitma kui midagi eriliselt helget, kylluslikku ja vaba kõigi võimaluste aega, siis mind huvitab, et mis privileegid tema perel olid, mida tal praegu pole, ja kuidas ta sai nii pime olla, et ei pannud ymberringi valitsevast elust kohe midagi tähele. Sest ma olin kyll erakordselt hulludest oludest pärit, aga eakaaslaste elu detaile, kylavaateid, tänavapilti ja meedias voolavat ma ometi nägin ja kuulsin, need haakusid iseenesest mu silma ja kõrva, ja ikka päris paljudel olid suht samad olud ja varustustase, nii et asi ei saanud olla ainult minu, khe-khe, isiklikus tragöödias.

Praegu mul seda seisu pole, et ilma aluspesuta, ebapiisavate yleriiete ja ainult 1 paari õhukeste kotadega tuleb jala kõmpida kilomeetreid lumetuisus mäest yles, peaaegu nagu internetis levivas „meie vs tänapäeva lapsed”-tyypi naljades. Ka on mul tuba, kus ma ise tohin öelda, kui soe siin olla võib, milliseid esemeid ja kuidas ma paigutada tohin ja suudan, kyttepuid ei pea kuskilt kerjama või hoopis ilma olema, vaid mul on, kuhu minna, millega lõigata ja siis koju kärutada, vesi tuleb torust ja läheb toru kaudu ära ka. Ja selle kõige juures ei ole eriti kellelegi aitäh öelda, sest kogu see mugavustase tuli väga pikkade aastate ja parajate lahingulöömiste käigus, sest mida SINA ometi tahad, istu peidus ja ära roni oma lõustaga inimeste silma alla, kui ei anta /mida iganes/, siis ole ilma, raisk, ja igasuguse vastuhaku eest tuleb kättemaksuaktsioon. Kui meil oleks olnud selline yhiskond, milles igal inimesel on jäigalt määratud roll, nagu veel mõniteist aastat tagasi oligi ja mõnelpool on veel tänagi, siis ma päris kindlasti oleksingi seal, kus veel sajandivahetusel – väga hella pekstud koera närviga põmst kodutu, kes ei suuda isegi inimestega rääkida, sest see on kogetult ja eranditult OHTLIK. Ma ei taha seda yhiskonda ega neid norme mingil juhul tagasi, paraku praegune mõningane heaolu on äärmiselt habras ja 2 aastat uue erakordselt agressiivse hingamisteede haiguse pandeemiat on näidanud, KUI inertne inimkond oma suhtumistes ja loomuses ikka on, keerukates oludes pöördutakse tagasi seljaaju tasemel olevate teadmiste ja kommete e tugevamaõiguse juurde ja seda näitavad ka paljud uuringud ning politsei ja sotsiaalvaldkonna statistika. Seega, ma jään enda juurde – vaja on suurt maja, olgu see siis ykskõik milline, suuri puuriitu, vanarauahunnikut hoovi serva, ja naine, sa õpi torutöid tegema, sest sinutaolistele juba lasteaiaeas õpetatavad prostituudinipid ja rollid ei tööta, kui on vaja võidelda loodusjõududega, ja SINULE ju keegi lihtsa kena palve peale midagi tegema ei hakka. Minu ajus on nn naistenipid seetõttu puudu, ja elus on millegi saavutamiseks vaja läinud kõigepealt jagusaamist surmahirmust kaaskodanike ees ja siis hoopis teisi kehaosi ja elundeid – nimelt neid, millega tassida oma varjupaika kõike eluks vajalikku, sest keegi teine seda ei tee, pole teinud ja ei hakkagi tegema. Ja hoidku jumal meid selle eest, et äkki muutub kättesaamatuks nt mootorikytus, veelgi enam -  eluaseme omamine ning selles hädapärase varustustaseme ISE hoidmise võimekus (no et naabril pole, aga tahab sinu õmblusmasinat ja mootorsaagi endale ja kaebab võimudele, et sa oled ilge riigivastane) muutub selliseks kuriteoks, mille eest karistatakse ka sinu järeltulijaid nii, et veel mitukymmend aastat hiljem on sellest rääkimine raevutekitav tabu. Ja viimaste välisuudiste valguses on see mingil kujul täiesti reaalne.

Selle mõtiskelu valguses on õues valgeks läinud, esimene koolitund on läbi, ja sinakashallikas taevas on yksikuid kollaseid ja roosakaid triipe. Lumi sulab, maanteel on ideaalne uisujää ja kohe pistan ma kirjutusmasina sahtlisse ning viin yhe lapse koos tema puhtapesupakiga yhikasse. Sa mõtle, meil on voodipesu nii palju, et jätkub ka lapsele yhikasse, ja ta ei peagi ette võtma teadmata kestuse ja ooteaegadega liinibussimatka 15 km kaugusele oma moonakottide lohistamiseks, kusjuures matka tuleb alustada hiljemalt 6.15 hommikul, et 2,5 km kaugusele bussile jõuda, maakonnakeskuses on siis ymberistumine. Jälle – ma ei ole mingi eksootiline imeelajas mingil hiigelsuurte vahemaadega tyhermaal, me elame yhest perearsti, poe ja imekombel säilinud põhikooli ning raamatukoguga asulast tõesti 20-minutise jalgsikiirmatka või 4-minutise autoreisi kaugusel, ja erinevad asjakäigud on näidanud, et kaugemates metsatagustes elab VEEL huvitavamates kohtades ja tingimustes inimesi, ja nad tahavad ja suudavad seal elada, aga see ei tule niisama!

Ehk tuleb palvetada, et meiekandi pärismaalaste ja meie järeltuleva põlvkonna õhkõrna heaolu mõnede näruste poliitikute huvides puruks ei rebita ja põrgulikku vaesusse ning orjusse tagasi ei heideta, nagu siin veel alles inimpõlv-poolteist tagasi oli. Vähemalt minul on, millele mõelda ja mida MITTE tagasi oodata. Ja kambrisse 2022 paluks rohkem kõrgrõhkkonda, pidev pilvitus ja udus kuplialune ei kõlba kohe kuidagi. Lyhidalt - päikest!

4 kommentaari:

Marfa ütles ...

Mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta - katkisi kummikuid ja õe mantlit, mille varrukad olid liiga lühikesed. Ja enda õmmeldud lõpukleiti, mida kaunistasid number väiksed kontsakingad, sest minusuguse hobusejalaga indiviidile polnud kingi ette nähtud :D Sokid, sukapüksid, aluspesu oli defitsiit. Normaalne toit oli defitsiit. Toasoojus oli meie korteris ka defitsiit, sest köeti ainult hommikul ja õhtul, ja talvel oli nii külm, et suurema osa ajast veetsime kas voodis teki all või mõnda paksu kampsunisse mähkunult. Ei imesta, et lõpuks kõik tuberkuloosi jäime.
Kusjuures, me polnud vaesed ega midagi. Ema sebis ikka vahel siit-sealt mingeid asju välja ja nälga rahapuuduse tõttu ei pidanud kunagi tundma. Iseasi, kui kellelgi ei tulnud meelde süüa teha, aga siis me toitusime saiast ja limonaadist nagu mingid prantsuse revolutsiooni aegsed talulapsed (kui leiba pole, võtke siis torti).
Ei taha ma seda aega tagasi. Ega edasi ka ei taha, aga kahjuks ei küsita minu käest, niisiis tuleb ellu jääda, meeldib või ei.

Futu ütles ...

Minul olid enne kooli talvel vildid. Selle aja talved olid väga pikad, külmad ja lumised. Elektrit ei olnud, elati-toimetati pliidiuksevalgel, küünlavalgel, laterna ja petroolilambi valgel. Kevadel ja vihmaga olid lapsel kummikud, muidu paljajalu. Tihtipeale olid varbad paistes, sest õuemurus sahmerdas ju mesilasi. Talvel toas väga külm ei olnud, sest maja pidas hästi sooja, köeti 1 kord õhtul ja suure pakasega hommikul ka. Õueriideks oli talvel kellegi velvetmantlist tehtud kahekordse vatiini peal kuft, mis alguses oli poolde säärde ja pärast poolde reide. Käiseid kääriti alguses kahekorra, et liiga pikad poleks. Mingi asja õmblemisel jäeti alati "kasvuruumi" ja vahel mindi sellega ikka hullusti liiale ka. Sall oli oluline riideese, sest kapuutse sel ajal ei tuntud. Teine igapäevane asi oli sinised uhutud dressid. Samamoodi, alguses kohutavalt suured, hiljem lapitud ja poolde säärde. Ega riie pole raisata, ütles vanaema. Minu lapsepõlv meenutas väga Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Metsa peljati minna ja räägiti metsavennajutte. Ema juurde linna kooli minnes kohtusin esimest korda komplektiga pruunid puuvillased sukad pluss rõveroosa sukahoidja ja õudsed pika varrega uhutud roosad või helesinised puuvillapüksid nende peal. Vist pidin kuni II klassini selle komplektiga talvel ringi siiberdama, mis oli väga ruineeriv. Siis ilmusid müüki puuvillased sukkpüksid ja sukahoidja võis ära unustada. Sukkpükse oli kolme värvi - pruunid, hallikassinised või valged. Jah, kui mõtlema hakata, siis olid tänasega võrreldes ikka väga teistmoodi ajad, aga õnnetu ma polnud. Sel ajal lehvis inimeste kohal niisugune "küll olid vanad ilusad ajad ja ehk tuleb ka helge tulevik millalgi, niisugune hea lootuse vaim". Vanaema-vanaisa juurde, kus enne kooli elasin, pandi elekter sisse alles 1974.

mustkaaren ütles ...

Õnneks on meil oskusi ja teadmisi, mida nt tänastel 20-25-stel pole.

mustkaaren ütles ...

Eks palju oleneski sellest, milline pere oli ja kuidas jaksati hoolida ja keerukates olukordades leidlik olla. Mitte igayks ei saa sellega hakkama.