Lõuna ajal helistasin sõnumi peale, et vaja rääkida. Läti piiri ääres ei ole ju kohapeal perearsti ega muid asjapulki ja liinibussiliiklus ametiasutustesse saamiseks on täiesti olematu. Kuna Mammi on kogu elu koduseinte vahel kinni istunud ja väga traumeeritud ning inimpelglik, on neid pärast mitmeid arstireformidega solgutamist kinnitatud mingi kauge Valgamaa perearsti juurde, fakk seik, ilma kysimata, et kuidas nad sinna vajadusel yldse pääsema peaksid. Ja vallavalitsuse osakonnakontor asub samasuguses Karuperses, kuhu viib ainult kitsas ja kõver vedel kruusatee. Arvake, kas Mammi julges asjakorralduse suhtes midagi arvata või mitte. Ja kuna vend on närvihaige, tuleb mul jälle olla oma õnnetu ema ainus tugi siin maailmas ja ainus inimene, kes teda ära kuulab ja sõidutab, kui vaja, ei sõima, ei jäta asju tegemata, ei kao mitmeks päevaks ära. Seega esmaspäevast alates saab veeta nii mõnegi tunni kvaliteetaega emaga, keda mul elu esimesel poolel polnud. Soovitasingi alustada esmaspäeval asutustesse helistamiseks, sest covidiepideemia tõttu tavavastuvõtte pole, alles siis hakata matusebyrooga kriisiprogrammi koostama.
Ma ei taha mõeldagi ärasaatmise hetkest, kus tuleb sadistlikku piina ja permanentset surmahirmu ja hyljatust täis 16 eluaastat + hilisem põrgu alla neelata ja leinavatele sõtsedele oma toreda taadi lollaka lapsena esineda. Unustagu ära. Ma võin olla taksojuht ja surmakutsar, aga rohkem ei saa minult keegi nõuda. On asju, mida ei unustata, sest nende hind on mitme inimese kogu elu.
Loodetavasti saab Mammi nyyd veeta mõnegi rahulikuma hetke. Ma löön ja puren igayhte, kes teda selles segada kavatseb.
Hea lugeja ärgu arvaku, et ma muretsen ja leinan. Ei. Ma olen lihtsalt häiritud sellest, et mitutuhat koledat mälestust jälle korraks päevavalgele pääsevad. Aga varsti saab neile jälle teki peale panna.
2 kommentaari:
ja jäägugi see tekk sinna peale
Jah. Nõus Rahmeldajaga.
Postita kommentaar