28 oktoober 2020

Veel õhtavalgusest

See sygis on veel vastikum kui eelmised, aga seeeest soe ja värviline. Õiget öökylma pole olnud, ainult pime ja märg. Mina, õrn lõunamaa loom, põen umbes samu tõbesid nagu mu õrnad lõunamaa hoolealusedki, seega ärgu hyva lugeja imestagu, kui ma vägagi kompostiks muutuda tahan. See on lihtsalt aastaajale omane seisund.
Pildil on mu alter ego, märgakem tema kidurat kasvu ja täpilisi lehti, ja kaugemal asuvaid võimsaid sugulasi. Milline semiootika;)

2 kommentaari:

Marfa ütles ...

Imekaunis roos - kesk kõdu ja hävingut on ometigi võimalik leida ka midagi ilusat. Mitte et see lohutaks, aga vähemalt on hea teada.

mustkaaren ütles ...

Jah, et KÕIK VIIMSENI ei ole yksainus kole s....