24 oktoober 2019

Kuhugi on kadunud

Oo, uu, kui madalad on praegu õhurõhud. Väga, väga madalad. Nii et minu uimad on eriti uimased ja maakera kõigub suurema osa päevaajast. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid tallan kindlat sissekäidud rada - lapsed kooli (kui just vaheaeg pole), kohve, kyte, veevärk, pesu, elukad, villamasinad, igasugu sodi, veidi aeda ja näpuotsaga muusikat. Omaksehooldajal  jätkub tegemist kauemaks, ja paraku võtavad kõik toimingud järjest rohkem aega, sest igasugu elu veidruste naeratades talumine teeb need elu veidrused kyll kaaskodanikele meeldivamaks, aga naerataja kulub seestpoolt hõredaks. Ja ohhohhoo, kui palju ma selliseid veidrusi olen yle elanud. Lausa nii palju, et minu maakeragi on seest tyhi ja kõigub tuule käes. Aga kuna seda keegi peale sinu enda ei näe, tea ja taipa, siis ei ole sellest ka mõtet kellelegi rääkida. No ma siis rohkem ei räägi.
Heale aiahuvilisest lugejale panen imetlemiseks yhe huvitava elupuupildi. No kõik teavad, milline on elupuu - igihaljas, lopsakas, ereroheline. Aga mul on siin 1 teadmata vanuses rääbaka olemisega isend, rohkem nagu elupuu luukere. Ei ole ta Filifera ega viirushaige. Ei ole suvel lopsakam ega talvel pruunikam. On selline, noh. Aga kuna ta kedagi eriti ei sega, välja arvatud seda lontrust, kes ykskord bussist kruusakoorma viisaka väljakyhveldamise asemel koos koormakattega lihtsalt nö värava kõrvale maha nätserdas, siis lasen ma puul rahus kasvada.


2 kommentaari:

Morgie ütles ...

Elupuu luukere peaks siis nagu surnupuu olema?

mustkaaren ütles ...

Näiteks. Sest "elupuu" on sihukese eluvormi kohta kohatu väljend.
Aga ta elab rõõmsalt oma elu ja ei mõtlegi muutuda.