Mu peas valitseb hilissygisene kõrvitsakarva tyhjus, mis on kahtlaselt puhta lolluse moodi, aga see ei sega aastate jooksul õpitud asju viljelemast. Uimerdan maja kallal, kyll 1000x aeglasemas tempos kui veel aasta tagasi, näperdan vähekese pillikesi, kokkan suurtes kogustes - selle töö juures ei pea absoluutselt mõlema! -, ketran vähekesekaupa ja mõtlen, et olen kudumise jaoks vist juba liiga napaka aruga. Sekka peremajandamist, pesupesu, pahameelt aias vohavate pysiumbrohtude pärast ja segadust abikaasa väga ebayhtlaste inspiratsioonihoogude yle, ja vahest tabab mind inspiratsioon minna matkama. Sõita sirgelt, arulagedalt, kaua, vahetpidamat, mõnuga, unustades. Ja kui meelde tuleb, pildistada lätlaste metsaalust, mis on ometi ilusam ja värvilisem, sest esteks erinev pinnas, ja teiseks ikkagi eksootiline lõunamaa.
Kehamälu hoiab isegi vaiksetel ja viisakatel õhtutel yleval esimese 41 eluaasta jooksul kogetud ärevust ja hirmu. Ka siis, kui kõige hirmsam olend siin metsas olen ma ise ja kõige koledam kahjur on lehetäi. See on mu närvides, veres, lihastes. Mõnikord sekunditeks see kaob ja siis on õhk nii, nii sametine, taevas on justkui mantel mu õlgadel ja karikakraliste põõsas särab nagu kõiki soove täitev kullakera.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar