Septembrilõpu augustihommik

Pärast põrgulikku tänaööd, nagu ikka, ärkasin enne tavalist aega valude ja yksikute väga suurte veepiiskade plekile kukkumise kolksude peale. Kui muul ajal on nyyd udu või muidu pilves, siis täna ei olnud yles tõusta sugugi paha - aru ja mõistus võtsid maailma kohe omaks, akendest paistis kylluslik kullavärvi valgus, täiesti võrreldav sula meega, minu maailm, kui väike ta nyyd ongi, särab soojades hommikupäikese toonides. Maja ymber laiutanud okkaline padrik on mõningase sae- ja lõkketöö tulemusena kaugemale tõmbunud ja olemine juba suht õhuline. Kuna ma enam selga kinnitatava trimmeri ega lykatava/jalutatava muruniitjaga koperdada ei jaksa, siis on käsil protsess aiapindade võimalikult traktoriga niidetavaks tegemine. Eelmise postituse lõkkeasemega pilt näitab, kuidas see käib.
.....
Reedel mõtsin, et parandan ära yhe akna. Mõelda oli hea, ilm oli ka väga mõnus, võtsin akna juppideks, panin verandale laua peale, lõikasin saepingil vajalikud lyhemad puidutykid, pesin tahvli klaasi puhtaks ja.
Peale lõunat hakkas selg valutama, tõstsin saepingi käigurajalt eest, klaasi tõstsin kah kõrvale, õhtu veetsin murutraktoriga murunimelist endist põlluheina peenestades ja niisama koperdades.
Laupäeva hommikul oli keegi metstõbras yhe tiukrikuke puu otsast alla tirinud, vaesekese tahahoovi serva vedanud, natuke näksinud ja minema jalutanud. Asja käigus oli suur klaasitahvel ymber aetud ja muidugi puruks. Sellele avastusele järgnes vihm, mis kastis pika materjali märjaks...
See kõik pole veel midagi, sest tõeline sitt selles olukorras on abikaasa pidev vingumine teemal, et miks ma akna eest ära võtsin. Et tema ostab need aknad. Kas ma yldse teiste peale ei mõtle, kui oma lollusi teen. Jne jne. Jättes, nagu ikka, kõrvale asjaolu, et neid aknaid oli vaja juba 2 suve tagasi, tykk kasvuhoonekilet juba 3-ndat suve ei ole ikka päris pädev lahendus. Aga las abikaasad vinguvad või hauguvad, minu karavani see ei peata. Panen materjali päikese kätte kuivama, otsin kolihunnikust uue klaasitahvli, ja õhtupoole jätkan, kust pooleli jäi. Lõppude lõpuks võidab tislerikunst.
.....
Aga päike tõuseb aina kõrgemale. Ma istusin yhe lause peale lõppari taha laulu kirjutama, aga aspergerist pojake käib 5-l eri moel pinda ja nii tuli leppida plogivormis kirjutuseharjutusega.
Tehtud.