Vasar jäi nurka vedelema

Sest magasin halvasti ja terve pyhapäev möödus maailma olemasolus kaheldes. Võtsin puude lõikamisest vaba päeva, peenardes möllavale kassitapule ja piimohakale vaatasin tuimalt otsa, igapyhapäevahommikune kidramäng ei olnud tänu tuimadele kätele just säravaim, ja yldse. Pool päeva lihtsalt lamasin siin ja seal ja jõllitasin ilusat ilma. Sellest oli kasu, õhtul andis nädalane väsimus mõnevõrra järele.
Palavus ei häiri, ma olen ikkagi õrn lõunamaa loom ja vajan sooja ja päikest.
Reedel tuli uus pinnukoorem. Yks koorem on mul juba lõigatud ja enamvähem riidas. Tänane puhkus oli hädavajalik, et teine pakk kiiresti ära lõigata ja riidastada. Et sauna kallale asuda. Too vaesekene on päris räbalas seisus, peale seinte ei ole seal midagi kobedat, isegi keris on otse maapinna peal lasudes laiali vajuma hakanud, nuuks.
Ah et kas mu elus siis midagi ilusat ei olegi, kunsti, muusikat, armastust, ainult muld, saed ja traktorid, kyttepuud, varemed jm mudru. On kyll, ainult et kõik tuleb ise käepärastest materjalidest valmis teha. Ja lõpuks ometi mu elu ei sõltu kellegi tujudest ja vihahoogudest, ja lõpuks ometi on õhtud rõõsad ja rahulikud.