16 juuni 2017

Väljas ja sees

Jaanipäevaeelne hele sumu, vihmaga pooleks. Täna töölt tulles imestasin, et loetud päevade ilusa ilma peale on karikakrad, tõrvalilled, teelehed ja hiireherned õitsema hakanud. Tegelikult on sooja aega muidugi nädalaid olnud, aga minu kehamälu ytleb, et päikest on kevadest saadik, st pärast tulpe ehk tõesti heal juhul paar nädalat olnud.
Eile maru äkki hakkas meie kandis heina- ja silotegu. Vihma käes yle põlve sirutanud hein niideti yleeile maha ja eile viidi minema. Ka muru kasvab nagu ilma kommeteta põlluhein...
Piltidel näeb hea lugeja, et sydasuvi on käes, ja pimedamaks mõnda aega ei lähegi. Ja niidetud põllud on helerohelised nagu igavesed loodusseadused. See lohutab mind mõnevõrra, sest elu on ikkagi veider ja hirmus.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Maria arvab, et elu on nagu kõik kahe otsaga: veider ja hirmus, aga ka ilus ja mõnus. Hindamatu tegelikult. Nii valusalt kaunid pildid! Äitäh, et olemas oled ja sellist ilu teistele pakud!