22 jaanuar 2015

Kuidagi

Vähevõitu mõtet elul. Proovitud kyll igasugu asju, õpitud, harjutatud, naeratatud, aga ikkagi täidab saali mõnitava naeru kahin, kui sisse astun. Mõistlikum oleks uksed kinni panna ja lahkuda, sest elu pidulauda mul asja pole. Inimesi on niigi liiga palju ja valida on heade ja paremate seast. Ma ei kuulu kuskile, mind ei vaja keegi. Milleks raisata enda ja teiste aega, parem koht vabaks teha.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Meie, Sinu sõbrad, vajame Sind. Sinu lapsed vajavad Sind. Sinu aed ja toataimed, Su orhideekogu ja kaktused, viinamarjad ja okaspõõsad vajavad Sind. Sind vajavad kudumasinad ja kitarrid, ja lalud, mis ootavad loomist ja pildid, mis tuleb pabrile ja lõuendile meelitada.
Palun ole ikka olemas:)

Anonüümne ütles ...

Loll jutt suhu tagasi - su lapsed vajavad sind! Ja pea seda alati meele, kui elulust ja elu mõte kaduma kipuvad. Kui nad seda ka välja ei näita, kui vajalik sa neile oled, siis nii see on - sa oled nende ema.
maurus

Lendav ütles ...

Ühinen eelkõnelejatega.

MUHEDIK ütles ...

No see on ikka tõeliselt jabur jutt. Elus on iga sekund elamist väärt, olgu ta siis nii raske ja keeruline kui tahes.
Ära arva, et need, keda Sa õnnelikeks ja edukateks pead, on kõik hea saanud kui taevamanna. Selleks on iga hetk vaja teha ränka tööd. Kõigepealt iseendaga

Fideelia ütles ...

Kõik tunnevad vahel, et kui nad astuvad saali, tekib seal mõnitav kahin, usu või ära usu aga olen isegi mitmeid selliseid unenägusid näinud, aga unenäod ju peegeldavad tegelikke kahtlusi ja hirme. Nii et ära arva, et oled selle poolest eriline. :) Kui tihti sa muidu kodunt väljas, näiteks Tartus käid? Tule linna, lähme kinno või midagi.

mustkaaren ütles ...

Muhedik, suuri asju saab teha ainult koos, mitte igal teemal ja asjas saades pea eranditult alavääristamist ja ylbeid kommentaare ja pidevate torpeedode tegemist su omas meeskonnas. Ja mul ei ole juba mõnda aega kysimus mingites unistustes, vaid ilma katastroofita elupäevade äraveeretamises. Ma ei ole vedel tydruk ega kipu teisi alavääristma. Lihtsalt, teatud minu ressursid on lihtsalt vastu taevast lastud, sest niimoodi on kogu aeg tehtud.
Ma ei suuda omal jalal, olgugi et sõber kargu toel, kuigi kaugele kooberdada, aga autokytuse kasutamise yle tylitsemine on nõme. Õnneks on juutuub suurepärast, aga kahjuks võõrkeelset kunsti täis. Jah, ma mängin pille, kirjutan, hoian käe sooja kujutavas kunstis, valdan kudumismasinaid jm ka, aga lähikondsed on selgeks teinud, et see kõik on tarbetu jama ja kedagi see ei huvita. Kahjuks ei jaksa ma enam ehituse alal tegutseda, nii et kauni kodu asemel on meil järjest rohkem lagunev muinsusese, mis peale vaadates masendab ja eemale peletab. Ka see on minu viga, peaksin normaalsem olema ja see kõik peaks juba tehtud ja valmis olema. Jne.

mustkaaren ütles ...

Ränka tööd on tehtud ka, samal ajal kuulates puhkajate sõimu ja vaba päeva nautijate ilkumist. Mulle meeldib ennast proovile panna ja liigutada ja töötada, aga sellisel taustal muutub kõik mõttetuks.

notsu ütles ...

olen küll võõras inimene, aga selle põhjal, mida lugeda on, hindan ja imetlen ma sind. oled tähtis küll.