25 jaanuar 2014

Kaunitarid jääs 2

Ma olen juba kaua seisnud kangestunult, nägu taeva poole, keha valges surmas liikumatult uut võimalust ootamas. Ma ei suuda seda uut elu tajuda, ma ei tea isegi, kas see tuleb. Tunnen rytmilist valguse ja pimeduse vaheldumist, see on ikka veel nii lootusetu ja pimeduse kasuks. Mu meeltes ja soontes on praegu ainult kivikõvad surmatoovad jääkristallid, mu syda on samuti tumm kristall, ei elu, ei rõõmu, ei uusi kasve toovate mahlade pulbitsevate voolude hoogu ja rytme. Ma seisan mullas, surma pruudiehtes. Kehal kaunis, kuid okaskroonina kriipiv härmaryy, juurtes aina vaiksemalt tuksuv lootus elule ja õitele. Kogu maailmaruumi raskus ja lootusetus lasub mu õienuppudel, mida praegu ei kaitse isegi valge surma salakaval tekk.

4 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Tuleb sula, tuleb. Ja kui vahepeal põrgus ära ei käi, siis ei saagi aru, et elu koosneb enamuses ilusatest hetkedest

MUHEDIK ütles ...

Sa peaksid tõesti õudukatele spetsialiseeruma :D Muide, see valge pole mitte surma, vaid hoopis elu tekk, kahju, et teda na vähe on :(

Milda ütles ...

Oh, kui see valge tekk nii vile on, võib ta mõnele ka surmaotsuse tuua!

Futu ütles ...

Mina nii ilusasti kirjutada ei oska...puhas gootika.:)