14 mai 2013

Yks helin mul helises

Teate, sellel Juhan Liivil oli täiesti õigus, kui ta mingi oma armsa tunde v seisundi kohta ytles "helin". Just kevadine maa ärkamine, looduse elustumine ja taeva avardumine panevad ka minu helisema, nii et elatud aastate koorem kaob, meel muutub kergeks ja syda rõõmsaks. Ma vajan looduse kasvumyhinat enda ymber, et ennastki elusana tunda. Ja lõpuks ometi kostab jälle helinat, talve varjusurmast pääsemine on suur õnn ja rõõm. ................... VÕtsin võsalõikamisest ja killuveost paar vaba päeva, et valutavaid liigeseid puhata lasta. Aga puhkus pole niisama magamine. Jätkasin kudumitega, pesin pesu, imetlesin õues tärkavaid ning leinasin talve mitte yle elanuid. Viimaste hulka saab nyyd märkida ka davidi budleiade sordid roosa ja valge, mida ma piisavalt ei katnud, paksust lumest siiski ei piisanud... Ka nt hulk eelmise aasta oksapistikuid on lahkunud, seal tuleb mygride kuritegusid arvata. Uute tegemisega olen sel aastal hiljaks jäänud. Paar roosi on surnd, mille juurikad usinad abilised talvitumiskohast välja sikutasid ja mis kreftise kevadpäikese käes kiiresti kuivasid, sel ajal kui ma muude tähtsate töödega tegelesin... Elu siiski võidutseb - maa seest pistavad yksteise järel oma õrnad ninakesed igasugu roosad, punased ja purpursed, helesinised, kollased nt siilikybarad, floksid, astilbed, elulõngad jt-jt-jt, ka enamus helmikpööriseid tundub jätkavat seal, kus sygisel pooleli jäi (välja arvatud ilmselt hukkunud Strawberry Candy), milline värvide, vormide ja faktuuride hõrk vikerkaar. Aga mingil arusaamatul põhjusel on kogu aias kultuur nr 1 hoopis naat! ......................... Hyva lugeja! Tulekul on koledad kolepildid, mis oleksid tõeliselt koledad ja sydant närvutavad, kui need koledused võtaksid aset teie läheduses teie enda kodus. Õnneks aga mitte, taolised nähtused on saamas ajalooks ning nende viimsetega tegeleb inimene, kellele sitt, higi ja veri on elu igapäevaseks harjumuspäraseks alternatiivituks koostisosaks. Mitu Eestit meil oligi?

4 kommentaari:

Tii ütles ...

Igalühel on oma Eesti. Iga päev ei pakuta uusi valikuid, kuid ometi on neid valikupäevi olnud ja tulemas rohkem kui üksainuke. Igatahes tore, et su helin kostab üle kivikuhjade, pori ja pudelite, vanade kingade ja kruusita sangade. Naadiõied on tegelikult kenamad, kui mõnedki uuema aja taimefriikide lemmikud :)

Futu ütles ...

Sõnnik on elu alus ja higi valamata ilusaid vaateid ei sünni, iseasi, kuidas selle verega nüüd on...kasutad musta maagiat?:)

MUHEDIK ütles ...

Kevad paneb luuletama ka siis, kui luuletada ei oskagi:)
Naat tuleb ära süüa, ta on meile appi saadetud, tema valged õiekerad ja helerohelised lehed on enam kui fotot väärt.
Budleiad võivad veel juurmistest pungadest tärgata, neid on vara maha kanda.
Ma ei arva kunagi, et talvel on aed varjusurmas, ta vaid magab mõnd aega, nii nagu meie teeme seda igal öösel.
Kõige õigem Eesti asubki oma aias ja oma kodus, nii, et luuletagem aga edasi ja tundkem olemasolevast rõõmu.

Eve Piibeleht ütles ...

Ma olen oma budleiad N korda maha kandnud ja sama palju kordi on nad ellu ärganud...