14 mai 2013

Sõnaseletusi poeemile kevadest, ning tiba mullajuttu

Sõnnikuga on, nagu on, ikka aeg-ajalt pikk-kõrvade ja muude loomade elamuid puhastada ning tegelda ka oma pere kuivpeldiku hinnalise energiarikka kraamiga. Lõunamaisena mõjuva päikese käes töötamine ja sportlik higivalamine kah ei ole meist kellelegi võõras. Kuid verevalamisega on keerulisem lugu... Mõni päev tagasi hakkas killukaevanduse nõlv varisema just siis, kui mul oli tarvis sealt alla astuda. Sellepeale ma kukkusin kogu keha raskusega vastu kaubiku rauast tagakaitserauda ja kärukonksu ning vasakule õlavarrele ja käelabale tekkisid tohutud sinikad ja sõrmed soovisid pigem surnud olla, jalgade tagasihoidlikumatest mustikatest rääkimata. Eks selliseid pisemaid asju juhtub ikka, kui väsimus suureks kasvab ja töövõtetega enam hoolas ei jõua olla. Musta maagiaga ma ei suhtle, sest pahad mõtted teevad mu enda haigeks, ei jõua sa niimoodi teistele inimestele kohutavat kurja tegema asuda, seevastu valge maagia (st alguses ebareaalsena tunduvad ideed, mitte päris nõiavärk) ja hea tahe võivad imesid teha, nagu mu elus korduvalt ette on tulnud. Muus osas ei hakka ma hyva lugejaga tähti närivaidlema, sest poeezia on kunzt, mis päriselust teinekord kauge kaarega ja yle võlli lendab. :) ................ Täna jälle võsa ei lõiganud ja teed ei ehitanud, hoopis hoolitsesin peenarde eest, majaesised said enam-vähem puhtaks. Aga yldpilt on siiski korratu niikaua, kuni läinudsygisel mullaparanduseks toodud puulehed kõdunenud pole. Eelmisel suvel ehitasin kõvasti iluaianduslikke peenraid laiemaks ning hoovitegemise ajal ylejäänud muld vajas lisaks orgaanilist ainest. Panin alla muruniidet ja kuivpeldiku-ainest, purustatud puuoksad jms, kihiti hoovilt kooritud mullaga, ning sygisel veel puulehti peale, sest mullaehitis vajus suve jooksul veidi kokku. Arvan, et mullal läheb piisavalt heaks saamiseks, st kuni vihmaussid ja muu loodus jõuavad kõik ained korralikult läbi närida, veel paar aastat ja mõnevõrra lisaaineid. Arvan, et praegu ei ole see oluline, sest hiljutine suurepere-ema ja tudengist-maainemiseks karjäär on mu seltsielu olematuks kuivatanud ning seega pole tarvis kylaliste silmailumeele riivamise pärast muret tunda. Selleks ajaks aga, kui valmivad saun ja tiik, töökoda ja pidumaja, kui on oodata inimesi ja rahvast, on kõik valmis ja maru hää ning kunagised kolepildid ja protsesside tegelik kulg on veel ainult mu enda mälus tasapisi tuhmumas. ..................... Tänane asjalik päev päädis rahutu hinge sõiduga Tartu Botaanikaaeda. Sealne peente mustrite vikerkaar on pregu ime-imeline, sa võid kauaks jääda nautima ärkava aia õrnu jooni ja habrast mitmekihilist kudet. Ma sattusin esimest korda sinna sellisel erilisel tärkamiseajal, kuigi olen käinud seal palju kordi elu uurimas nii varakevadel kui hilissygisel, suurest suvest rääkimata. Õnnelik mina. Veel paar päeva, ja tärkamise tabamatu muusika on asendunud suve rammusa kulgemisega, maad võtavad tugevad, igapäevased tavalised lehed, varred ja õied.

5 kommentaari:

Futu ütles ...

Sinu rassimisi lugedes tuleb endalgi igasuguseid pilte minevikust silma ette, sajandivanuse sirelivõsa, igivanade sõstrapõõsste ja õunapuude väljajuurimine, krundi, maja ja garaazi tühjendamine eelmiste elanike "seda võib veel elus vaja minna" asjadest, mida olid laeni täis kuurid, garaaz ja abihoone ning lõpuks vana maja lammutamisest.
Kõigil neil töödel oli alati juures üks tohutu suur boonusmoment - neid ei pidanud enam kunagi teist korda tegema. Juurisid õunapuu või vanad arooniajuurikad välja - see aianurk oli nüüd lõplikult puhas, sodi läks konteineritega minema - lõpetatud, enam ei saanud sellest negatiivseid emotsioone jne jne.
Vahel jäi auru üle isegi imestamiseks, et kuidas johhaidii ometi 600 ruudu peale nii palju jama võib mahtuda?
Jah, kuivpeldik oli kompostimajanduse jaoks tõeline aardekamber, kui ta oli, kuid nüüd tuleb karjalauda juurest rammusamat juurde tuua.

Tsiil ütles ...

Jaa, need kolepildid ning mullaparandustööd... Minul tekkis uitmõte, et turul puudub selline teenus nagu naiselt perenaisele. Nimelt on Pmäel käinud juba kaks meeshinge, kes kuumaastikku vaadates ära tahavad põgeneda või siis traktoristid, kes künnavad just nii nagu nad viimased 30 aastat seda teinud on. Mõtlesin siis, et kui mul oleks mõni naistraktorist käepärast, siis tema saaks aru minu võimatust missioonist ja võtaks selle ehk ette. Seni aga tuleb endal see ära teha tasahaaval, aga ühel ilusal päeval on see tehtud. Küll vaipade, küll vapra muruniiduki abiga :D

Alternatiiv oleks endale traktor muretseda:D

Jõudu. Sinikad aga pidid hääd olema - nõrgad sooned asenduvad uute ja tugevamatega. Mis ei tähenda, et oleks vaja neid ise tekitada.

edu!

MUHEDIK ütles ...

Aga Sa pane siia ka pilte oma tegemistest üles, pärast on hea vaadata ja jalgu kõlgutada ja mõelda, et näe, mida kõike on võimalik prügimäest välja võluda. Mul on nii hiiglama kahju, et päris algusaastate hullumajast fotod puuduvad, aga kes siis raatsis defitsiitset filmi mingile õudusele raisata.
Sinikaid poleks muidugi vaja, aga mul on tunne, et nendeta pole keegi, kes teeb, kunagi pääsenud.
Need sõnad siin on muuhulgas mõeldud ka Tsiilile- ainult see on hea, mis on enda tehtud. Ja kui lähebki untsu, pole vähemalt kellegagi viriseda. Jõudu kõigile alustajaile ja sodikoristajaile, lammutajatele ja ehitajatele:)

olen minni ütles ...

see oli nüüd küll päris hea reklaam botaanikaaiale, hommepäev lähen vaatan üle.
head sahmerdamist!

Köögikata ütles ...

Jõudu rahmeldamiseks ja küll need sinikad ka paranevad!