15 jaanuar 2013

Pole see miski sant, vaid moosekant.

Suur t2nu koeranõuannete eest! Kuidas, millist ja milleks koera pidada, on nyyd kevadeni aega nutitada. Minu lemmikkoer oli muidu tiibeti mastif, aga kaalumisele tuleb ka absoluutne krants, kelle esivanemad on teada. Ja nyyd olen ma palju koeratargem kui 8 aastat tagasi, samuti palju järjekindlam, nõudlikum ja koerakartmatum. Loomulikult on veel kyll, kuhupoole areneda:) Moosekant aga käis pyhapäeva õhtul ämmaõe 70. juubileumil, oli ekstra kutsutud. Lugupeetud proua kadunud abikaasa oli kunagi pillimees olnud, akordione pidanud. Pärast äralahkumist aga jäid vanahärra Ruudi pillid kurvalt kappi seisma, ei mõistnud keegi lähemalt ega kaugemalt nendega miskit peale hakata, kaaluti ka mahamyymist... kuni ykskord mind ka yhele synnipäevale kaineks autojuhiks paluti, aga ma ei suuda oma näppe ju pillidest eemal hoida ning tollest tädi juubelist sai ytlemata tore yllatuspidu vanaaegsete laulude ja mängudega yle pikkade aastate. Aga aja jooksul on osutunud, et tänapäeva inimesed mängivad väga vähe pille. Ja kui on pillimees peol, siis ei osata algul nagu suhtuda - et kas on tore pidukaunistus või mingi arusaamatult kõrge kunstnik, kelle suhtes peab olema aukartlik janiiedasi! Kulla rahvas, plaadimasin on lihtsalt loll masin, mida näpitseb mingi ylemakstud ebamusikaalne tola (kui just pole mõni omaenda hästivarustatud pereliige), aga pillimees/naine yks teie seast! Pillimehega võib juttu vesta, soovilugu ja tantsunummert tellida, ega rahvapillimees ei ole mõni staartiitsei, kes võtab 400 euri per õhtu ja siis soovib veel kõiksugu lisahyvesid ja kapriiside rahuldamist! Ei mingeid erroreid ja piraatluseprobleeme, kõik on lollikindel rahvalooming ja elab koos teiega! Aga on yks suur 21. sajandi h2da - inimesed on harjunud anonyymsete, sisu ja viisita muusikalaadsete toodetega, millega nende elueetreid täidavad mölaraadiod. Keegi ei laula, laulu- ja tantsuviise ei teata, tantsuks nimetatakse rahvast täistuubitud haisvas kuudis yksteise jalgadel tallamist ja peoks purjus peaga lõugamist... enamasti ja yldpilti maalivalt. Sama võis tegelikult tädi juubeli kohta öelda - nooremad inimesed, enamus kyll kõrgesti haritud ja hinnaliste ametite peal, viisakad inimesed, keegi ei kippunud syvajoobesse võtma ega lämisema, - oskasid ilmselt ainult eksootilise muusikariista esinemist nautida, aga konkreetseid laule teadis ja isegi oskas mingil määral laulda ja julges tantsida see pealt 60-ste põlvkond, kelle noorus möödus ilma plaadimasinateta. Aga mis mul sellest! Kui on kutsutud ja seatud, siis tuleb teha oma tööd ning inimeste hingesid valgustada ja sydameid harida. Ehk kunagi mõni aukartusest vaba hing võtab siis kah pilli kätte ilma häbenemata, et oi, äkki läheb sassi, äkki kellelegi ei meeldi, äkki on nõme. Minu pillimehekarjäär algas kyll inetult ja traumeerivalt - joodik tassib oma "imelast" pilli mängima, häbi on kyll, et tytreraibe mängib ja poeg isegi viisi ei pea, aga mängitud ja imetletud saab. Seepärast ma kaua pärast põhikooli ja kodunt tundmatusse lahkumist ei võtnud yhtegi pilli kättegi, aga nyyd kaalub mängimisest saadav nauding kõik aastatetaguse yles. Muusika peseb, ravib ja parandab. Soovin meile kõigile meloodilisemat maailma.

7 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Rohkem optimismi selleks aastaks!

Tõsi-tõsi, muusika ravib ja parandab. Kahjuks on tõesti nii, et inimesed on need isetegemise oskused peaaegu minetanud, kõik topitakse ju lusikaga suhu, alates toidust, rõivastest ja lõpuks ka muusikast. Aga elu on alati spiraalipidi käinud ja küllap hakatakse aru saama ka neist päris tõsistest väärtustest ja varsti lauldakse mujalgi kui ainult laulupidudel.

Unknown ütles ...

On minu sõrmed ka libisenud palju üle kortsu klahvida sünnipäevadel. Ja kus sai lauldud! Vaene pill seisab nurgas, keegi ei puutu, ka mina olen ära unustanud, lapsed mitte ükski ei pea viit ega tunne huvi, ehk lapselapsed?! Kahju!Aga pill on mul praegugi väga hea!

Futu ütles ...

Tore kuulda, et mängid.:)
Meil on pille palju, kuid mulle on elevant kahjuks kõrva peale astunud. Ei suudaks neist ühtegi mängima õppida.
Teinepool siis tasakaalustab mu seda puuet, tema on eritiväga pillimees ja teeb ka ise lugusid.

Köögikata ütles ...

Minul endal on ka kahjuks karu kõrvale astunud, aga vaatamata sellele meeldib mulle hirmsasti laulda ja pidudel elavat muusikat (justnimelt sellist pillimeest omade seast) nautida. Ja mul on tohutult hea meel, et mu lapsed on kõik üles noppinud oma isa ja minu isapoolse suguvõsa (need veel eriti musikaalsed) muusikageenid. Kõik peavad viisi ja suudavad vähemal või rohkemal määral ka pille elama panna. Minule jääb see nautimise rõõm. :)

Anonüümne ütles ...

Nii tore vana t6de - aednikud on ise v m6ni pereliige pillim2nguga seotud. Te olete r66mustavalt musikaalne rahvas.
K.

Krissu ütles ...

Väga armsad soovid! :) ...rõõmsat koeraleidmist siis :) endalgi siin see soov.

Kiwamiis ütles ...

Muusika on üks väga tähtis osa inimese elust. See lõõgastab. Ma tunnen praegu ka, et peale seda kui mu kõrvaklapid katki läksid, oleks väga vaja ühte uut korraliku paari. Aga näed seda üleliigset raha pole. No jah, jätaks mõne rodo ostmata... ei nii ei saa kudagi. Aga eriti hea on kui laulus on mõni sõnum ja siis veel sellele pihta saad. kahjuks pean tunnistama, et mina olen ka "untsu" läinud tegeleane. Nimelt kunagi olen ma poistekooris laulnud ja sellega nii üldlaulupeaol käinud kui ka mujal. Väga toredad mälestused on ja mina ei saa seega vabandada, et keegi on kõrva peale astund. Aegajalt isegi õnnestub ka harva kusagil laulda, aga pole eriti selliseid üritusi mul. Ja see va vägijoogi ma jätsin maha. Olen juba oma 7-8 aastat karsklane. Ja kui aus olla, siis ainuke jook, mis vahel meelde tuleb on õlu. korraliku õlu maitse on ikka hea küll. Aga õnneks on neid va 0%-si. Aga viinuskit ma küll taga ei nuta. Mul muudki teha.
Aga muusikast rääkides oli siin eelmise aasta lõpus üks lugu, mis natuke mõtlema pani. Oli kiire aeg, tööd palju ja tööandjat ei huvitanud sinu mured. Ja siis "komistasin" T.Padari loo otsa võta aega, vot midagi nagu seal oli sellist, et hakkas painama. Eks see aja teema ka. Siis tegingi otsuse, et selle aasta jooksul pean korteri remondi lõpetama ning ära müüma ja ära kolima tagasi lõunasse, et seal siis tegeleda ka asjadega mis mulle meeldivad.