07 jaanuar 2013

Korraks õue

ja kohe tuppa tagasi. Eelmine kord käisin õues mitu päeva tagasi, olen haige ja põhiliselt jaksan ainult lamada ning kapi otsast valuvaigisteid võtmas käia. Aga täna panin juba pesumasina täis ning tõin paar pliidipuud. Hingasin värsket, kevade järele lõhnavat õhku ning otsisin päikesekiirte seast neid soojendavaid ja elustavaid. Kange isu on õue tagasi minna, aga vara veel:) Lumi on ära sulanud, meetrised hanged sootumaks kadunud ja inimesekõrgusstest vaaludest ainult räbalad järel. Kui kurikylmaks läheb, siis tuleb sygisel kottidesse jäänud lehti juurde visata, kuhu vaja. Huvitav aga, milline on kevadel tammelehtede seis, novembris olid need meeldivalt kohevad ja traadised isegi märjast peast. ............................... Ja ei saa eelmise postituse teemadest mööda - et lollid lisakohustused raiskavad väärtuslikumate tööde tegemise aega. Mu elu ei ole niigi kummist ja vanamoodi koperdades ei jõua mingite tulemusteni, mille yle yldse uhke olla. Kui vaadata oma eluga kõrgele ja kaugele jüudnud inimesi, siis on neil alati olnud perekonna tugi, rammus sõpruskond ja võlujõud nimega isiklik veetlus. Mida teha olukorras, kus neid asendamatuid väärtusi pole?

1 kommentaar:

Tsiil ütles ...

1.arvan ma, et selle isikliku V puudumise all sina küll ei kannata. Blogi järgi kangastus mulle My muumidest, päriselus on isiklik veetlus täiesti olemas :)