06 märts 2012

Yrgsed igatsused

On varbad kirisokkide sees kanged
ja veri soontes hapneb nagu piim
Ei suuda 6hetada punapalged
kui k22rid h2rmas, vaigutund bensiin

on muruniitja paagis. Tihasedki
on h2mmastunult vait ja kuskil 2ra
ning harakad ja pajud vihasedki-
on kylm, ja p2ike ysna tyhjalt s2rab.

Kes v6taks labida ja reha, mulda
kes paneks seemne r66muks juba sooja?
J22 seest ei lehtima ja 6itsma tulda.

Kes oli nahast kuue, onni looja?
Ei jumalast, Loodusest targem olda.
Yrgkodu, troopika, ma tahan sooja.

(On ammu teada t6de see, et inimese jahitee t6i kylmadele maadele neid soojematest aladest, kus puudus toidupaladest. Kui selgus, siingi k6igile ei piisa minna jahile, siis pyyti teha p6llundust, kuid kylma t6ttu maa on must ju enamiku aastakest. Kui p2ike veidi k6rgemal, siis p6llule taas kipub jalg, kuid leppima peab aknaga v6i j22sse kylmund kapsaga. Ei meie selle vastu saa, on tegu yrginstinktiga.)

3 kommentaari:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

nii kange kevadeigatsus, et lausa luule hakkab tulema?!
ilus

notsu ütles ...

Hea oli lugeda.

Mis korilusse ja põllupidamisse puutub, siis olen kuulnud hüpoteesi, et just sellepärast jäidki siinkandis eri läänemeresoome murded püsima, et põlluharimine (mis liikus indoeuroopa keeltega üheskoos) oli tükk aega küttimise-korilusega võrreldes vähetasuv, järelikult ei muutunud siin nii ruttu trendikaks.

notsu ütles ...

st lõuna pool tasus põllundus rutem ära, siin mitte. Nagu näiteks ka Austraalias, kuhu saabunud läksid küttimise-koriluse peale tagasi, sest mis sa seal põuas põllundad.