Augustijuttu

Kui ilm vähegi lubab, mängin ma õues. Ilus ilm lausa tõstab mu nõrga ja kipitava kere jalgadele, libistab silma ette just jõukohase tegemata töö ja laseb imeliselt, ilma otsimise vaevata leida vajalikud riistad. See, et mitu tööd maja juures on kriitilises seisus, aga mina hoopis niidan muru või kärutan kasvukast tomatihaljasmassi välja, või põrandate ylesvõtmise asemel nopin villa, on samuti ilma syy - nimelt, ilm suhtleb otse minu seljaajuga ja annab erinevaid soojuse ja sademete pakette sellisel määral, et ma saaksin peale hoogtöö korras kurnavate asjade tegemist ka taastuda. Ja seda on mul viimasel ajal järjest rohkem vaja.

Õhtuti paitab siirupise näoga päike mind tubli olemise ja kiidab valede tööde tegemise eest, ja mõni õhtu paneb ta keset õue seisva keraamilise grilli kesta eriliselt läikima nagu kosmosemardika, ja lausa otse iseenesest ilmuvad mu kätte jämeda-oksa-käärid. Ma tahaksin kyll kangesti Kolalaost savi välja vedada, kõduhunnikut ymber tõsta, kedrata või veel muru niita, aga päike, raibe, võtab õlast kinni ja juhatab lauda taha rägastikku. Seal on kevadine oksahunnik, mis on nyyd grilli sisse pistmiseks kyps. Tõmban metsiku looduse hammaste vahelt mõned kaikad, lõikan hea ämbritäie kämblapikkusi pulgakesi ja kooberdan tsivilisatsiooni sisse tagasi.

Järgnev on puhas pidu.

Ehk ahjukartul jaapani moodi st syte peal, kaane all. Sama panni peal oli eelmise roana kypsenud pehmete köögiviljade segu, millest mahajäänud mahlad pildilolevatele juurikatele jumet lisasid. 

Märkimata ei või jääda Tähtis Tõsiasi,  et grillsytt osta mai raatsi põhjusel, et endal vedeleb korraliku kytteväärtusega oksahunnik kohe käepärast nurga taga, rõhk sõnal "väärtusega". Ma hakkasin neid kevadel kyll pliidipuudeks lõikama, aga mai ja juuni olid rõvedalt vihmased ja siis tulid mõned yllatuslikud tööd, nii et see hunnik läks mul paariks kuuks täiesti meelest ära... kuni eelmise nädalani, kui kõrge heina niitmise käigus värskendasin tutvust krundi servadega, ja meeldivaid yllatusi ikka oli.
P.s. hyva lugeja kahtlemata teab, et augustis hakkavad vanad kirsipuud vaiku välja ajama, ja et siis on hea aeg seda koguda. Ka seda, et ma ei raatsi vanu puid enne maha lõigata, kui on lootusetult hilja. Näiteks tõbiseid kirsipuid.

Luuviljaliste vaiku panevad looduslike värvide valmistajad vist akvarellide sisse. Nii et kui hyva lugeja tahab värskendada oma kunstivahendite tagavarasid, aga ainult kirsipuu vaik on puudu, siis antagu teada, enne, kui sygisesed vihmad puud puhtaks pesevad. 

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

Puujuttu

Hyval lugejal Konnal tekkis eelmise jutu peale rahutu tunne, et sihuke suur puu kindlasti lõhkus kukkudes maja ära ja tegi muudelegi asjadele mitmesugust kurja. Kahtlemata on selline tunne õigustatud,  sest vana maja on õrn nagu banaanikast. Aga kuna see elupuu oli suutnud kasvatada 15 elusat ja 3-4 surnud latva ja oli ennast kõrvalasuva hiigelõunapuu võrasse pununud, teise kyljega aga toetuski katuseservale, siis kasutasin metsatööks vajalike seljaaju osade asemel aiatöö omi ja langetasin seda puist  imeelukat jämedamate harude kaupa oma 10 lõikega. Pea tund aega võimlesin 2 sae, redeli, sõrgkangi ja rehaga, et ainult ladvad pikali saada. (Sirge puu langetamiseks selle jämedusest olenemata mul yle 7-8 min ja 1 lõike ei kulu.) Ja need jurakad jonnipunnid jäid alguses rippuma yksteise,  õunapuu ja katuseserva kylge, keerasid endid ja libisesid, põrkasid ja tõuklesid. Kaharate okste tõttu veeresid osad katuse poole kasvanud ladvad lõbusasti mööda seina otse 100-aastase roosipõõsa otsa (ma vihkan okaspõõsaid, mõistate, VIHKAN), osad aga sadasid noorte (aga isekasvanud) kirsipuude ja (isetekkinud) vahtrakese otsa, moodustades toreda vibulaadse kimbukese. Selle harutamine võttis mul 2 päeva ja hulgaliselt trampimist. Sorteeritud pudi ning puidu menetlemine aga  alles algab, peenemad oksad lähevad välipliidi kytteks, jämedamad reisivad õige pea sugulase saekaatrisse. Aga tyvi, haraline ja jäme nagu vihane vanakurat, on tänagi pysti, sest ma ei suuda +26 juures kuigi kaua järjest ringi kepsutada, ammugi mitte jämedat, keeruka kännuga puud lõigata. Homme saab soe ilm läbi, siis vaatab uuesti seda puukuradi-asja.

Ma pole elus yhtegi puud 2 nädalat langetanud, nyyd on mul see kogemus.

Loodetavasti oli sellest infist abi.

Uusi vaateid elule

Tänast päeva alustasin kaunilt, muusika tegemise ja lillede kastmisega, aga ilusa inimese kuvand ammendas ennast kiiresti. Pärast lisatoopi kohvi käärisin käised ylesse ja asusin kuritöö kallale. Otse loomulikult oli mul mõrva toimepanekuks õigustus olemas. Aga mis siin enam pikalt mulgatada, parem väheke pilti kui palju argumentumeid.

P.s. te muidugi mõistate, et mul ei õnnestu niipea roosat maja saavutada, sellist, nagu kõigil teistel?

Veel dimensioonidest

Siin, kus mina olen, on igavene hämarus, lehkab kopituse ja surma järele ning kostab piinatute metalseid karjeid. Aga portaal on avatud,  selle hammaste vahelt paistab kuldset päikest, kuuldub rõõmsate inimeste jutuvada, siirupine tuuleõhk toob magusaid lõhnapilvi,  sest õitseb ristikhein.

Noh, et

Kuna mul on oma olemasolu pärast hetkel piinlik,  sest nägin internetis roosa maja pilti, siis täna rohkem ei kirjuta, lisan ainult pildi jaanilaupäevasest lillepeenrast.

Veelkord mängimisest

Yhesõnaga,  yritan viimase 100 aasta tegemata töid ruttu sygiseks valmis teha. Aga meiekandi looduse eripärad sõidavad pidevalt sisse, no näiteks vihmaste ilmadega imelis...kult kiiresti mulle kulmudeni kasvanud mur...hein. Selle asemel, et majaga myrada või vanarauaga mängida, pean rukkilõikust etendama. Eks ma siis mängin ja myran kodumur..., tähendab, mulle ootamatult kaelasadanud heinamaal, nagu jaksan, meiekandi yksildastel väljadel on iga lõbustus kulla hinnaga.

Tänan kysimast, maja on ikka veel värvimata, vanaraud lõpuni sortimata ja kasvukale uus uks tegemata. Aga seeeest on ka osa villa veel pesemata. 

Kaktus

Yks järjekordne tubane kapsake on kevade mõjul rõõmust ogaraks läinud ja õitseb. Tavatu helmekaktus, Rhipsalis paradoxa.

Õrnad mandariinivarjundiga õiekesed muutuvad heledateks marjakesteks ysna kiiresti. Esialgu on siinõitseja marjakesed veel valged. Selle ilu mõõtmed on suurusjärgus 4-5 mm.

Sellel taimel rohkem mingeid lehti ega kõrsi ei olegi, ongi ainult kandilised nn varred. Kas pole kaunis?