Kunstilist

Täna oli mul asju öelda muusikaarmastuse kohta.

Aitäh yleelmise jutu juurde moraalse toe asetanud rahvale. Kui sul on ikka päris halb olla, siis sellised väikesed asjakesed võtavad halva specse veidi väiksemaks. 

Md, miks sellised unejutud? Ma yritan uuesti kirjutama õppida ja Kaamose juures arenenud teemad tundusid väärt täiendamist. Kevadel sai mu mälu väga palju kannatada ja nö laulumasin põmst jäigi vakka, raadjo läks katki. Sõnad ei ole enam justkui minu sõnad minu peas, ma ei näe ega tunne neid, vaid nad tulevad täiesti iseenesest ilma hoiatamata ja filtriteta kuskilt mujalt, sellisest kohast, kuhu päike ei paista. Ja mitte päris sellises järjekorras ja viisil, mida mina tahan, vaid nagu see pime koht nad ette lykkab. Ma pean seda alati meeles pidama, sest mõnikord see ehmatab või pahandab inimesi. Toores "tõde" ei ole alati ettekandmist väärt, sest ei põhine KOGU infol, vaid on yhekylgne ja kaalutlemata. Ja kuna väljaöeldud sõna on minu jaoks pingutust nõudev hinnaline aine, siis ei tahaks pooliku tõe või kaalutlemata jama peale jõudu raisata. Ennem olen Lyhikese Jutu Mees.

Kasulikku

Kirjutasin veidi hariduse olulisusest. Antagu ebayhtlane keel ja stiil andeks,  see lugu on rohkem selja-, kui peaaju väljaöeldis.

november jätkub veelgi

Mul on olnud mitu päris vastikut tõbise olemisega päeva. Täna lõuna ajal lehti riisudes hakkas mul tavalisel viisil paha, mistõttu võtsin ette pikutamisravi seansi. Eile internetist leitud inspiratsiooni laineharjal muuhulgas guugeldasin meditsiinialaselt, misjärel saabus selgus - ahhaa, järjekordne jackpot! Nii et eelmises postis väljendatud soov Jõuluvanale pole lihtsalt paha tuju tõttu välja pursatud poeetiline kõnekujund või "kõigest" "kergesti ravitav" depressioon, vaid kalkuleeritud  tegevusplaan juba mitu aastat arenevate syndmuste paratamatu lõpplahenduse puhuks. Kurat, ma TEADSIN seda, aga aju (kevadel mahapõlenud) kõnekeskus ei näidanud arvutusprotsessi, vaid kohe vastust.

Tuleval nädalal lähen perearsti juurde spetsialistide aegu välja võitlema. Niisama jutupuhumisega on oma 3 aastat ära kulunud, seekord on juba päris palju konkreetset ette kanda. Ma pean diagnoosi saama enne, kui liikumisvõimetuks JA dementseks muutun, ja see paraku toimub suht lähitulevikus. Mul nimelt on kohustusi, mille edasiandmine pereliikmetele või vallale tuleb meditsiiniliselt ära põhjendada, ja keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Hyva lugeja saab siinkohal palju ära teha. Nimelt,  ka moraalne tugi on tugi. Tänan ja tervitan. Lugupidamisega, Teie

Lyhikese Jutu Mees

P.s. asjad on põnevamaks minemas. Täna kõik jälle valutab teatud vastikul moel ja mu armsad kallid moblamängud, 4 tk, mida ma iga õhtu suure armastuse ja pyhendumusega mängisin pealt 10 aasta, on juba mitu päeva igasuguse võlu täiesti kaotanud, Pinterest on muutunud mõttetuks ja enamus plogisid ei paku mingitki rõõmu. Ja tund aega tagasi hakkasin lambist (objektiivselt võttes aga jälle kalkulatsiooni tulemusena) karjuma yhe õnnetu inimese peale, kes teatas, et laste rehaplaani tegemise järjekord on neil 2,5 KUUD, samas SRT Otsuse tähtaeg aga on alati lyhem, ja et kas ma Põlva või Tartu ei taha pöörduda. Ei, ei taha. Väga varsti peab selle kõigega keegi teine tegelema, mina aga istun heki all poolmädand palgi peal ja mõtlen, et kes ma olen, kus ma olen ja misse tore oranži-valge-värviline rauast asjake on ja kyll see lõhnab põnevalt, ja et jälle kael valutab rõvedalt ja kere suriseb, raisk.

november jätkub

Ma vedelen ja yle minu rullib ja rusub lõppematu tuim ja väga raske õuduselaine. Viimased pool aastat on see alati minu umber ja kohal loksunud, seganud mõtlemist,  kammitsenud käed-jalad ja tõmmanud vaiba alt, nii et kõik, mis aprillis pooleli oli, jääbki igaveseks pooleli.

Kui suremine ei oleks piinarikas ja ei kestaks tunde - ja ma olen seda kogenud, kahjuks mitte lõplikult -, siis ma korraldaksin selle otsekohe. Ma ei taha enam sellel õudsel hallil vanglaplaneedil elada, ilma mälu, jõu ja tulevikuta. Jõuluvanale on mul sel aastal ainult 1 palve - soovin kiiret, piina- ja valuvaba surma minu valitud ajal ja kohas. Aitäh.

Seda ja teist

Togin end tagant, et suvetöödest MIDAGIGI tehtud saaks. Puiduvirnade struktuurimuutused on juba silmnähtavad, aga rauani pole ma veel jõudnud, kardetavasti tuleb enne talv kätte. Maja kallale aga asun alles siis, kui eelpoolmainitud hunnikutest on saanud kas täiesti korrektsed riidad ja mõni vähempuine aine siis eri materjalide kaupa mõnda jäätmekäitlusettevõttesse reisinud.

Kas ma juba ei öelnud, et pärast Põrguskäiku olen, ytleme selle siis välja, teine inimene? Olemasolevatest iseloomujoontest jäi kyll kondikava alles, aga rõõmsat pohhuisti ei ole enam. Mõndagi veel läks kaotsi,  aga ma suutsin varemete peale midagi ikkagi yles ehitada ja kasvatada, lihasmälus on õnneks päris palju asju alles. Ja nyyd ma olengi lyhikese jutu mees.

Ei vabanda.

P.s. yle-eelmises postis mainit kontserdil käisin ära. Mitmel põhjusel meeldis väga. Aga õuemängudest kangete näppudega praegu rohkem juttu ei toksi, selle asemel 1 ilus pilt:

Meie igapäevast novembrit

Eile läks meil tormi ajal elekter korralikult ära, kyttepuude koormakate lendas koos kaubaalustega minema ja naabri maja põles maha. Ja muud ma ei tahtki ytelda.

Meie kyla kultuurimajas

Kogu lugupidamise juures.

Seal töötavad asjalikud inimesed, muidu poleks põhjust seda asutust mainida.

Meie Maa Konna Keskuses on muidu umbes 2 kooli, 3 tehast ja 4 poodi, kus kogu paikkonna 500 inimest oma eluks vajaliku hangitsetud saavad. Ja siis on veel Kultuurimaja. 

Ma yldiselt ei jaksa enam kodust kaugele sõita, hilisõhtuti internetti läbi lugedes sirvin niisama kontserdikuulutusi ja olen rõõmus, et kuskil muinasjutulises kauguses keegi veel pilli mängib. Selle käigus juhtub otse uskumatuid avastusi. Hyva lugeja mäletab, et aasta tagasi käis meil punt nimega Aristocrats, mille igat muusikut võiks ja peaks armastama elu lõpuni, ja seda ma ka teen. Uskumatud teated sealt Kultuurimajast aga jätkuvad: novembri algul tuleb mulle mängima Mohini Dey isiklikult! Ja tal on kaasas (hevikale vähe, aga džässi/fusionikuulajale rohkem tuntud) Greg Howe. Andke andeks, trummari nimi ei tule, no ei tule kohe, noh.

Mainitud Mohini Dey on muusik, kelle nime kuuldes sa paned kõik muud tööd kõrvale ja lähed vaatad, ega kassid ei ole su basskitarre voodiotsalt maha ajanud. Ta teeb vaat niimoodi. Siitkaudu, palun!