Leidsin

Veits kehva on olla, muuhulgas sellest,  et meie eakal koerahärral on kombeks öösel vähemalt 2 korda õue nõuda, või muidu. Et tal on häda ja ta ei karda seda kasutada. Muidugi tuleb tema jalutajal selle jagu und puudu ja niimoodi ikka suht igapäevaselt. See on õnneks pigem ainult talvepoolaastal tekkiv nähtus, sest kui koer saab patseerida nii õhtul 10 paiku, siis saavad hädad inimlikul ajal lahendatud ja sellest on tal endalgi piisavalt hea uni. Kui aga palju varem pimedaks läheb, jääb öö koera põie jaoks kaugelt liiga pikaks.

Puid lõigata täna ei jaksa (mitte, et mul EI OLEKS pygamist vajavaid puid,  nt iidvanad poolsurnud ploomipuud tiigi taga, praegu oleks saemehel hea kuiv astuda), seega otsin muid lõbustusi. Kraamin siin-seal ja leian uskumatuid artefakte. Näiteks valge lauaplaadi, mis oli 2 aastat kadunud. Ja syletäie umbes sama kaua ära pandud trummirauda. Muuhulgas sellist.

Ei, kaua siin ikka jahvatada. Nii lõuna paiku taheneb muru ja siis jätkan aida-aseme prygimäe tasandamisega, sest ma olen mitu korda und ja nägemusi näinud sellest, kui hea on sinna nt igasugu kärusid jalust ära lykata. Kuna alles nyyd, septembri lõpus, kuivas sealne pinnas piisavalt ära, et saab pealmist kihti urgitseda ja ilma ennast yleni poriga määrimata iidseid elumärke sorteerida. Nt klaasikilde. Eriti põnevad ja erutavad on lambipirnidest tekkinud peened ja teravad killud, ja neid on palju. Aga korra ja systeemi piir siiski nihkub vaikselt ja kindlalt, vana tsivilisatsioon annab kriginal ruumi uuele ja paremale, korrastatud ruutmeetrid kasvavad ja minu tujuaju teravad nurgad saavad mahendatud mõttest, et yhel päeval on seal kibuvitsavarte ja traadipundarde asemel sile, tasane, puhas muru JA ILMA YHEGI POOLIKU VIINAPUDELITA, RAISK.

Mis ma veel tahtsin. Roosid yritavad õitseda ja soe valgus petab meeli. Kui tuult ei ole, tekib pealelõunati korraks hetki, kus kuldsed augustiõhupilvekesed viivad mu viimased 50 aastat kuhugi ära. Hetkeks hõljub leiget suve, linnud vaidlevad puuvõras õhtuse võileiva teemadel, naabrid niidavad lõbusasti muru, põllumehed uhavad traktoritega silohoidla suunal, ja vahtrad on ikka veel rohelised,  nii rohelised. 

Lugesin

Igasugu koli ja nodi on aastate jooksul kokku tassitud. Ei ole aus öelda: "Asjad kogunesid", kui nende kuskilt mujalt minu majapidamisse teisaldumisel rakendunud põhijõud olin ikka ma ise. Viimasel ajal kyll hakkab tunduma, et pagana rikkalik maailm, selles mingigi korra hoidmine võtab nii palju pauerit,  et esemelist kultuuri nautida ei jäägi eriti aega... ja, sest et, ee, ma ei ole enam sama heas sportlikus vormis, kui, ytleme, 25 aastat tagasi... aga kuna see on MINU maailm, siis lepin, kyll pika hambaga, korrastatuse ja naudingu tasakaalude pideva loperdamisega, sest jõuvarud. 

Millest ma siis tahtsingi?

Et haritud inimesed loevad raamatuid. Eriti juturaamatuid. Ma nii haritud ei ole, mulle meeldivad koomuskid rohkem. Hiljaaegu ostsin Collingwoodi superhittraamatu "Technics of Tablet Weaving". Kui mitte arvestada asjaolu, et selles vällamaakeelses raamatus on mitu sõna, millest ma aru ei saanud, siis ylejäänud sõnad, ja muidugi pildid, ja eriti numbrid, olid vaimustavad. Hea raamat paneb inimese mõtlema veel nädalateks. Ja ma mõtlengi, et kui toores ja ebakyps on inimese aju põhikoolis ajalugu õppides,  et kui vähe sinna mahub. Et igast valdkonnast puistatakse sulle nii vähe ja nii ruttu, et sa ei jõua muud, kui ainult imestada või vihastada,  ja juba võtame järgmine teema! Omaette, aga paraku mulle isiklikult tähtsaim asi on see, et kui minul oli nimetatud viisil õppimise aeg, siis mu aju oli hoopis ellujäämisrežiimil ja uute teadmiste ahmimise naudingu asemel oli see hõivatud hoopis "varju või mängi surnut"-programmiga, mis aga ei jäta ajule muude asjade õppimiseks kuigi palju vaba ressurssi. Nii ma ei saanudki mäletada, et Hallstadti kultuur oli päris lahe, aga La Tène oma oli ilusam. Yleeile õhtul ma nendega natuke taastutvusin ja peab ytlema, et teatud materjalikeskne teadmistekaevandamine on palju põnevam ja erutavam kui kollakakstõmbunud, haisvate lehtedega nõukogude kooliõpikust pealiskaudset kokkuvõtet lugeda. Eriti, kui sul on võimalus kaevuda nii sygavale, et sa saad uuritavast asjast v olukorrast lausa niidijupi täpsusega pildi silme ette. Praegu on mu "varju v mängi surnut"-režiim pausil ja see jätab mõistusele palju, palju vaba mängu, tähendab, töövõimsust. Tegelikult peaksin ma oma olukorras 24/7/365/100 tegelema majapidamise eripäradega, aga omaenda eripärade tõttu on mul hädasti vaja ka puhata ja mängida. 

Praegu on raamatu lugemine pausil, sest ilm on ilusaks pööranud, kogu mu jõuvaru läheb kevadise suurvee ja suvise uputuse tõttu tegemata tööde ärategemisele enne sygisest suurvett. Täna nt sain puuriidad ja haohunniku aluse peaaegu korda. Syletäis malku jäi siiski lõikamata, sest jõud lõppes täiesti kohatul hetkel. Hyva lugeja kindlasti ei taha teada, milliseid koledaid väljakutseid siin veel ukse taga terve parv kygelemas on ja millest mõnestki ma mõtlen alles homme.

Käisin

... eile kasvukas ja kui ust avasin, hyppas mulle näkku Seitsmepealine Tuhandehambuline Miljonikyyneline Heleroheline Koletis. Ma ei raisanud õudusest tardumisega aega, vaid lõin ukse kinni ja põgenesin.

Tomatkoletiste ja Roomajaorhideedeni ei jõudnudki, aga ehk ykspäev. 

Ma olen elus teinud halbu otsuseid ja tõsiseid vigu.

Pampli kasvukasse istutamine oli sedalaadi viga. Aga ta oli alguses ju nii nunnu ja väike.

Olgu, mis on. Ravin paar päeva puid lõigates närve ja siis yritan uuesti.

Aga mis puid yks iidne päkapikk vastu sygist lõikab?

Ma lahkusin sealt vara, mu töö jäi pooleli. Nyyd on tervis võrreldes vahepealsega otse imeline, ma jaksan jälle pysti seista ja vajadusel isegi natuke joosta, seega jätkan tasapisi vanu töid sealt, kus nad kunagi käest kukkusid. Ja lõikan turskemaid kuusepuujuppe pikuti pooleks, sest siis saab yhest puust ju 2 ja niigi vähest pikka materjali läheb noortel päkapikkudel vaja. Ärge kysige, mis nad sellega teevad. Lihtsalt nii tore on lapsi uute vidinatega rõõmustada.

Tegemata kodutöid

Tulen siis mina Põrgust tagasi, võtan hommikueinet, kraamin väheke, panen säärikud jalga ja hakkan puid lõikama. Päike paistab, õrn tuuleke kannab ringi õitsva ristikupõllu magusaid lõhnapilvekesi, õlg valutab ja selg torgib ainult natukene, saag põriseb kenasti ja kuldseid linte lausa lendab lõikevaost. Põllumehike sõidab traktorikesega ymber minu saare ja niidab ilusa ilmakese puhul ristikut. Maanteel kostab peenematki põrinat, mis aga mu koerakest pahandab - keegi jultunud kodanik sõidab rolleriga ebatavalisel ajal poodi ja arvata on, et hiljem ka proviandiga koju tagasi. Teisel pool lepikut, kus kasvavad ainult nõgesed ja valged myrgiseened, koliseb agaralt saetööstus. Me kõik võtame praegu välja oma saamata juulikuud, ja teeme seda kogu hingest,  sest päevad on juba mitu tundi õige juuli omadest lyhemad ja kohe-kohe saab jätkujuuli otsa.

Mõningase lõikamise järel osutub, et vaja on saeketti pingutada. Kolalaos aga osutub, et seal on mitu aega majandanud teistsuguse ajuruumiga kodanikud, sest ma ei leia kasti, kus saagede jubinad pidid olema. See-eest leian tyhje autojupikarpe, segamini rauariiuli, ymber aetud veevärgikolakasti ja muud nörritavat. Saagede võtmeid, samuti paari päeva eest paaniliselt taga otsitud relakavõtit, aga pole, nagu poleks neid iial olnudki. Ju siis Jõuluvana, Jeesus ja Odin otsustasid, et pole mul neid riistu vaja, ja käisid laos lammutamas, seega vihjavad, et ma pean puhkama, no eks siis lähen kohvipausile.

Kohvitoobi taga asetub alati nii mõndagi oma kohale ja mitmed segased asjad selgituvad otse imeliselt, nii ka häda tööriistadega.

Saladuskatte all teatan, et saevõtit asendavad teised riistad. Asi saab jonksu ja elu läheb edasi. 

Mis aga toimub kasvuhoones ja kuidas ma võitlen inimsööjajorjeni ja tapjatomatitega, sellest juba mõni järgmine kord.

Kibe

...kiire.

Aga ykspä oli õhtuvaatus selline:

Sade

Minu kaunisse lõunaeesti suvesse hakkas öösiti sisse sõitma kuri Põhja-Läti kliima. Teate kyll, et Põhi, see tähendab - märg, kylm, tormine ja tatine; paks jope, villakamps, kõrged kummikud, iga veerand tunni tagant uued kuivad kindad... aga iga suvi on paar nädalat ilusat ilma ka, seega sul on võrdlusalus... Täna oli see Põhja-Läti asi juba nii julge, et jäi hommikul koha peale ega lahkunud isegi siis, kui päike oma tööpäeva alustas. Aga minul suvi puha pooleli ja.

Millalgi [vist maikuus] tellisin yhest e-poest kasulikke masinaid, aga siis tuli vihmahoogudega ja muidu päris ebakorrapärane suvi koos täiesti ootamatute aiatöödega ja ma unustasin yhe kastikese sootumaks. Täna aga ei lasknud latgalite kylmad hoovihmapilved ei pakuvirna saba lahendada ega võimsate liaanide alt ennenägematuid õistaimi otsida (loe: sel ajal, kui ma veeuputustest pääsenud pakuvirnaga lammutasin, kasvasid kassitapud floksidele pähe - ja mõlemad on ohtra kana- ja muu sõnnikuga väetatud), muru oli jälle salakavala õõtsiku konditsioonis, aga mu jalad tallusid järjekindlalt õue suunas. (Hyva lugeja teab, et kui õues vähegi plusskraade on, siis tirib miski mind vastupandamatu jõuga õue.) Viimasel hetkel nägin esikus seina ääres vedelevat narmendavat kasti ja haarasin sellest nagu päästerõngast - sa ei pea kylmi ja märgi jurakaid ja juppe näppima, veeretama ega tõstma, vaid teed õueõhu käes varjualuses siiski kasulikku asja, iga natukese aja tagant käid toas vajalikke riistu otsimas, tähendab nina ja näppe soojendamas. Päev läheb longates,  aga mitte ka päris raisku. 

Noh, päris kokku ma seda veel ei saanud. Trumli 6-st poldist 2 ei istu oma auku,  keera, kuidas tahad.  Ja segamislabade kruviaugud ei sobi trumli omadega.

Persse.

Salakavalad lood

Pean yles tunnistama, et näen kyll (kaugelt vaadates) tavaline välja ja tundun (kaugelt vaadates) terve ja normaalne, aga tegelikult olen segane nagu Roosa Pantri multika tegelased. Kuna varasuvi jäi ylemaailm..., tähendab, -kondliku veeuputuse tõttu ära, siis pidin juuli keskel esimeste ilusailmapäevade sees kõik tegemata tööd otsekohe ära tegema. Näiteks lõhkuma ja riita panema põmst järves istunud haavapuupakud,  sekka mõned kasetyved ja törtsu toomingatki. (See ongi meie kandis vanainimeste töö, sest lapsed on päeval tööl ja õhtul jaksavad heal juhul muru riisuda.) Tänase seisuga on sellest tehtud umbes 2/3, sest meie maja vanainimesel on osad selgroo kettad katki. Mul ei pysi see kunagi meeles. Hommikul tõusen särava, noore ja reipana, täis värsket optimismi, ja ilma mälestusteta eilse(te)st. Võtan kohvi, ja kui olukord nõuab, siis ka ravumeid, ja hakkan aga asjatama. Kõik on nii tore, sulnis ja lootusi täis.

Nad ei hoiata kunagi ette. Ma teen pahaaimamatult oma kergeid,  lõbusaid ja ladusaid töökesi,  vilistan viisikest ja unistan säravast tulevikust õitsva taeva all, astun siia, võtan sealt seda ja tõstan toda. Ja siis nad hyppavad välja ja rabavad mu jalust,  tõmbavad koti pähe ja löövad hetkega hingetuks. Mu elatud aastad, mis pole sugugi kaunid ja ihaldusväärsed,  vaid piinavad ja haigekstegevad. Neid on palju ja nad löövad massiga. Ma ei saa enam nende vastu isegi mitte muusika abiga, valuravumid ei mõju ja kuitahes meeleheitlik meditatsioon ei tööta.

Siis aitab ainult 1 asi. Viskan selle õnnetu heinalõikamismassina või viimase vettind puupaku käest ja rooman viglavarre toel tuppa. Täpselt sellel kohal, kus mu jõud lõpeb ja valu teeb maailma pimedaks, asub köögilaud. Joon vett nagu kaameli väike õde, lõõtsutan natuke, ja viin oma pyha teekonna lõpule. Yhes toas on mu viimne urg ja sinna ma langen, viskan pikali, sirutan ja venitan, kuni esimesed piina täis eluaastad mu kyljest kooruma hakkavad. Venitan veel natuke ja vaatan, kuidas päike õues lainetab, mõni valus aasta kaob veel kuhugi. Peagi tekib tunne, et võiks juba pysti tõusta,  aga esimesed katsetused pole eriti edukad, vahepeal puhkan ja loen käeulatuses vedelnud raamatut või koon juhuslikult läheduses leidunud poolikut sokki edasi. Kui ma piisavalt ennastunustavalt ja ilmsesti ka kyllalt kaua puhkan, st logelen, molutan ja vedelen nagu elajas, annab seljavalu järele ja asemele tuleb rahutus. Õues hõljub kõigi esivanemate ning mu enda tegemata tööde kummitusi, nad kutsuvad kaeblikult ning ma ei saa muidu, kui pean aga jälle minema. Kooberdan kutsuva päikese kätte ja yritan oma vigadest õppida ning MITTE kummardavas asendis raskemaid puuhalge, ämbreid või kive liigutada, rohimise ohtudest yldse kõnelemata. Õigete liigutuste otsimine ja soov jõledat valu vältida on nii haaravad,  et ma unustan isegi oma nime, vanuse ja elukoha planeedi täpsusega. Ma ei muretse selle pärast,  sest pereliikmed tuletavad selle kõik neile sobival hetkel jälle meelde. Ma olen ju nende Haige Vana Inimene, Kes Teeb Kodus Vajalikke Vanaaegseid Asju, ma ei peagi iga kell oma nime ja Mahtra sõja aastaarvu peast teadma.

Ja muud ma ei tahtki ytelda.