02 jaanuar 2021

Uus on

...hästiunustatud vana.
(Hyva lugeja olgu tervitatud ja õnnitletud uue kalendriaasta puhul.)
Eksole.
Ma unustan palju asju, ja ravumite veidruste tõttu tuleb palju ka meelde. Ununevaid asju tahaks hästi meeles hoida ja meenuvaid asju tahaks ruttu jälle ära unustada, mis siis, et need nii mõndagi seletavad - aga väga pika aja järel pole nende järeldustega enam midagi peale hakata, ma ei hakka isegi õuduslembese hyva lugeja rõõmustamiseks oma värskeid valgustusehetki kirja panema, parem punnitan viimaste aastate parimaid hetki elus hoida.
Yks parimaid asju on see, et ma suutsin mõne aasta eest väga lyhikese ajaga väga palju kitarri mängima õppida. Mul on kyll reumatoidartriidi ja kaelaprobleenide tõttu peenmotoorika halvemaks muutunud, aga nii mõndagi on veel alles ja neist töövõtetest saab bluusi jagu liigutusi kokku. No muusikat kuulates või suvalisel hetkel hakkab mingi laulufraas peas oma elu elama, ja siis ma kohe PEAN vaatama, mida sellega teha annab... Enamasti pole maha istuda ja laulukirjatööd teha aega, aga vahest harva on see jupike liiga hea, et sed ära unustada.
Mul on enneolematult mõnus kapitagune magamistuba. Suure ja mahuka riidekapi taga on mitme kattemadratsiga diivanvoodi, millise tulemuseni jõudmine võttis aega terve mu elu. Et ase poleks liiga vedel, ega ka konte valutama panevalt kõva. Sellesse paradiisi ei tohi siseneda ebaõiges konditsioonis ja segavate kavatsustega isikud, kui mul pyha ravivedelemine käsil on. Ja paradiisi peavad kuuluma meelepärased kallisasjad. Kuna ruumi on väga vähe, ei saa siia just palju kola tassida, aga täna panin katse korras kokku oma elektrikitarri lampvõimendikomplekti ja kohe tervelt tund aega nautisin selle veits tuhmi, aga väga rammusat saundi. Ja olin hämmastunud sellest, et kimp kõigest paari aasta vanuseid laulutekste on harva kättevõtmise tõttu nii vanaks ja armastus rooste läinud, et viis ja saade ongi meelest läind ja tarvis on uued ehitada.
Ah et miks ma sihukese tarbetu juraga aega viidan. Vaata, väljas on paks lumi ja aina paksemaks läheb. Kuna ma jäist surma ei armasta, siis katsun ennast lohutada, nagu oskan, ja yks kõikehõlmavamaid teraapiaid siinses hullumajas on muusika. Mitte kuulamine, vaid selle tegemine. See haarab tähelepanu ja muudab reaalsusi, annab asjadele uusi nimesid ja syytab uusi päikesi.
Hah, ja ma olin selle peaaegu unustanud.
Jälle.