Teisel pool klaasi

Elu ääremaadel hiilijana olen maandunud paika, kus õpitud ametid, peened oskused ja armastatud hobid peavad ruumi tegema elementaarsetele ellujäämisoskustele ja hoolitsemisele nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Ma ei võta enam kätte pliiatseid, peitleid ja kääre, aga see-eest ei tule ka keegi mu pere, elu ega vara kallale. Vaatan mujal maailmas toimuvat nagu pikka värvilist seriaali, ja ykskõik, kui ilus see ka ei tundu, lasen sellel seal kaugel ilma sinna sisse tykkimata omasoodu voolata. Nemad on seal, mina siin. Ja muinasjutt kulgeb katkestamata... peaaegu.
Praegu on päevakorras yks ysna hirmus hiina tõbi, mis sarnaneb gripiga. Kogu maailmas on väga äkki väga palju haigestunuid ja hirmunuid. Riigid sulgevad asutusi ja inimesed sulguvad kodudesse, et tervist hoida. Peaks nagu paanikat ja hysteeriat tundma, aga... Aga kuna mu elu esimene pool koosnes permanentsest õudusest ja depressioonist, mille ravimiseks kulus terve teine pool, siis ilmselt on paanika ja mure osakond koos õuduse, apaatia ja masendusega meeldivalt madalaks lihvitud. Ja pole vajagi mingit täiendavat lisavalu ja hirmu. Meil on praegu niigi tõbine köhiv laps majas ja käes rõve varakevad, mis oma teravtuuliste lägailmadega meid iga jumala aasta haigeks teeb.
Mitte esimene kord elus ei puutu me kokku mõne äkilise ja raske kuluga gripilaadse asjaga, ja kuna mul on 22 aastat lapsed majas olnud, siis on nähtud ka seda, kuidas lasteaiad ja koolid kas klassi ja ryhma kaupa või täies koosseisus, sest väga palju puudujaid, sotsiaalpedagoogi info ja maakonnalehtede põhjal, vähemalt nädalakaupa kinni on olnud. Ka need asutused, kus minu lapsed käivad. Kuna lähikonnas on vanu ja haigeid, siis loen ja näen või kuulen ka iga-aastaste haiglakarantiinide ja eakate kylastamise piirangute uudiseid. Nii et karantiin ei ole keskealise lapsevanema jaoks midagi uut ega hirmutavat. Hirmsad asjad aga synnivad õues akna taga.
Tõesti rõve tormiilm on väljas, maja nagiseb tuule käes nagu purjelaev ja kõrvad hakkavad valutama isegi mõttest täna veel õues midagi teha. Eks siis mängigem toas.
Mina olen õrn lõunamaa loom ja uhke karvakasuka nimel õues kylmetada ei taha, parem hoidun oma yrgkoduseltsiliste ligi, mida juuresolevatelt piltidelt näha võib.