15 august 2014

Hea

Eelmises postis olid kirjas mõned mõnevõrra halvad asjad. Mitte kyll kõik, kus sa sellega. Lihtsalt teatud viisil seotud asjad, millega tegelemine on nagu tuuleveskitele ryytellike kommete õpetamine. Just sellised, millega tuleb jamada aastaid, kui sul just pole piisavalt pappi ennast vabaks osta. Teatavasti aga eelistan ma oma maailmas ise asju liigutada ja mitte käed rypes õnne oodata või kopikate eest võõraid orjata, samal ajal, kui omad näljas-kylmas. Seega 1. hea asi on mu väga suur yksindusetaluvus ja võime mitte alandavat abi paluda. 2. hea asi on mõningane tehniline taip ja käeliste oskuste komplekt ja võimalus neid kasutada. Mäletan, kui piinarikas oli lapse ja noorena tahta midagi teha, ajusid ja näppe liigutada, aga ei tohtinud kedagi tylitada, vajalikke riistu v materjale polnud vms... Kui nauditav on omada ruumi, kus sa võid oma äranägemise järgi tööriistu ja materjale hoida ja meisterdada nii, et mitte millegi puudumine või kellegi tuju sind ei takista. 3. Mulle meeldib oma oskusi ja varusid jagada. Päris-sõpru on mul vähe ja nad elavad kaugel, aga lapsed vajavad ju ka inimlikku tähelepanu, õpetust ja head sõna. Kui hea on kellegi vastu viisakas ja kena olla! 4. Maa, aed ja vääramatud loodusjõud on samuti mu eluks hädavajalikud. Linnavaesuses (mul on pea10 a kehvades yyrikorterites elamise kogemus) on sul ainult magamiseruum... Viimasest yyrikast tulin ära päris majja lisaks lastele, mööblile jm majakraamile kangastelgede, õmblusmasinate ja korraliku materjalivaruga, mille pärast oli majaperemehega palju vestlemist, nii et teine rõõmustas, kui minust lahti sai ( ja minu uue tapeedi ja värviga kaunistet, endise nõukapruunikirju korteri kõrgema hinnaga välja yyrida) 5. Mul on lisaks kätele, mis oskavad ja viitsivad tegutseda, pea, mis veidi ka mõtleb, aga lemmiktegevuseks on uute oskuste kogumine. Ma mõistan inimesi, kes leebe rahuga läbi elu purjetavad, aga ma vajan uudishimuvärinaid, väikest erutust tundmatu maailma avastamisest ja kollektsionääri hasarti. 6. Hästi on see, et kuigi meil veel kehtivad patriarhaadi jäänukseisukohad ja topeltmoraalid sugupooltele, on yhiskond juba niivõrd vaba, et minu madrusekostyym või avalikus ruumis meesterahvastele sobivate tööde tegemine, tööriistade vm atribuutika kasutamine ei kutsu esile kogukonna maruviha ja kohtuasju koos nt parandusmajja saatmise ja laste äravõtmisega, no see väike naabrite prigin mind ei häiri, vt p-d 1 ja 2. 7ndaks - suhteline sõltumatus rahast ja kommunikatsioonidest. Kui yhtede asjadega tegelda ei saa, on võimalik kasutada alternatiivseid energiaallikaid, analoogtehnoloogiaid või lihtsalt varusid. Ja ma olen suur varudetekitaja, seda on elu ise õpetanud. Siin aga tuleb jälle mängu eluasemepunkt, sest võõral pinnal tuleb liiga paljude muutujatega ja koledate ootamatustega arvestada, nii et parem omaenda muinusese kui võõra oma eurotoanurgake... Ok. Viimaseks - ma tahan elada nii, et saan kasutada ja arendada kõiki oma oskusi ja meeli. Kui tore on valitseda oma keha, liikuda, olla (suhteliselt) terve. Eriti tore on TAHTA seda kõike. Mul on kogemusi vastupidisest, ja pidevas pimedas öös piinavas masenduses koperdatud aastaid ma tagasi ei taha. Parem olla segane kõigi oma tegemiste, kollektsioonide, oskuste ja ideedega. Ja samuti soovin tervitada kogu maailma kirglikke kollektsionääre, pyhendunud aednikke, tublisid rahvamuusikuid ja andunud käsitöömeistreid!

10 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Sellele vastaks, et hurraa :D

Köögikata ütles ...

Just nii, rohkem ikka keskendu(me) heale!

Anonüümne ütles ...

See oli üle pika aja üks väga positiivne postitus! Nii tore! Maurus

Rahutu rahmeldaja ütles ...

see lugu meeldis mulle ka päris hästi :D

Togram ütles ...

ole tervitatud selle kirjatüki eest ja oma tegemiste eest! :)

MUHEDIK ütles ...

Lõpuks ometi! Tänases on alati palju head :)

Milda ütles ...

Vaatamata hetkelistele madalseisudele(aga kellel neid poleks) oled Sa üks tugev tükk ja ürita ikka rohkem môelda positiivselt, eks!nii nagu siin oled väljendanud!

Futu ütles ...

Ilus. Metsikult hästi kirjutad. Kui saabuvad vaiksemad ajad ja suuremad rähklemised on ära räheldud...kas ei kisuks kirjutama ühte külaromaani? Talveti näiteks? Mahlakat, räpast ja romantilist...Kogu selle ilu ja valuga. Materjal vedeleb maas (naabruses), ainult siruta käsi ja võta. Sedasi saaks naabrite peolembuse moondada millekski muuks, näiteks honorariks romaani eest.:)

mustkaaren ütles ...

Kahjuks ei, sest tegelikult on see vastik ja haigettegev. Ma ei taha oma elu uuesti elada.

Krissu ütles ...

:)