20 oktoober 2020

Õhtavalgus

Täna ei kirjuta ma midagi head ega ilusat. Ma ei kiida oma kaunist lapsepõlve harmoonilises maaperes ilusa looduse keskel, rõõmukyllaseid õpinguaastaid ega toredat noorust armastavatest sõbrannadest ja sõpradest ymbritsetuna. Ma ei kirjuta oma lugematutest annetest ega taevalikust pereelust, ei sõnagi imekaunist kodust ja suurepärasest eneseteostusest.
Millest ma siis yldse kirjutan?
Tapvast nõrkusest, mida kaaskodanikud näevad laiskuse ja minnalaskmisena.
Las näevad, mul on pohui, poogen, suva ja täiesti ykskõik. Koledad valud on valuvaigistajaga tasaseks tehtud, aga tõbi uuristab ikka edasi. Ja väsimus on selline, et.
Ootan ööd, seda igavest.
P.s. pildil on öö.