01 aprill 2020

Vana armastus

Eelmise suve lõpust on mul uus ravum, mis on muuhulgas mälule huvitavalt mõjunud. Muuhulgas tekitab see tihti fläššbäkke e mälestusesähvatusi lapsepõlve. Ja minu eas tekitab see juba ideid ja tegevusplaane. Yhe sellise mälestuse mõjul ostsin jälle, yle umbes 32 aasta, tuši ja ilukirjasuled. Ja eile proovisin kirjutada.
Mälestus sisaldab foonil oleva pideva ahastuse, masenduse, lootusetuse ja valu enneolematut õnnetunnet imeilusa asjanduse vaatlemisel. Meie 35-lapselise maakooli kunsti- ja muusikaõpetajal oli erakordselt hea ilukirjakäsi. (Ta oli väikest kasvu mitmekylgne kaunitar, abielus ettevõtliku tehnikamehega, 2 minust palju nooremat  last.) Ma imetlesin hullult tema klaverimänguoskust ja haldjalikku olekut.  Kuna olin valest perest pärit vale laps, imelik, kole ja haisev, siis ei raisanud ta mu peale palju aega ega tähelepanu, vaid lasi mul rahvatantsijate tantsutundide saateks nende polkasid ja tantse mängida, ise läks samal ajal muid asju tegema. Ilukirja kohta aga käskis raamatukogust õpikuid kysida. Seda Villu Tootsi kalligraafiaõpikut mäletan ma hardalt ja armastusega elu lõpuni. Need tähed, looked ja vinjetid pole lihtsalt tähed ja sõnad, vaid viipavad ja laulavad mulle.
Õnneks ei ole maailmast printerite tulekuga käsitsikirjutamine ja ilukiri kuhugi kadunud, maailmas on jätkuvalt tuhandeid kirja- ja muid kunstnikke ja mõned internetikeskkonnad, nt Pinterest'i nimeline, sisaldavad väga uhkeid kunstitöid (kõikvõimalike käsitöö-, kunsti- ja nisiganes loomingu pildid ja veidi õpetusi). Ma ei ole kindel, kas pere ja majapidamise kõrvalt mõne KUNSTIGA yldse pysivalt ja mingigi tasemeni jõudmiseks jälle piisavalt tegelda jõuan, aga proovimine ja harjutamine valmistab MULLE piisavalt hädavajalikku õnne ja rõõmu. Mis siis, et sellest munagi kasu ei ole.

4 kommentaari:

Lendav ütles ...

Oo, kirjatehnika! Mina ei teadnud enne kunstikat sellest suurt midagi. Ja siis ma kohtasin Rein Maantoat ning mu kõige armsamate töövahendite hulka said kuuluma suled ja tušš.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Kõik, mis teeb rõõmu ja tekitab rahulolu on inimese kohustuslikus repertuaaris hoolimata sellest, et sest munagi kasu ei ole. Minul ei ole sellise ilu loomiseks kannatust :(

Morgie ütles ...

Gooti kirja ma veel mäletan ja Maantoa jutt sellest, kuidas ajateenistuses kaug-põhjas neil põhjapõdra maks teel väravast sööklani kaduma läks, on ka meeles, aga muidu oli ilukiri mu jaoks õudukas kuubis. Maantoa oli õnneks sõbralik ja väga pahaks ei pannud.

Marfa ütles ...

Mulle on ilukiri alati meeldinud. Natuke sai omal ajal lausa õpitud, osalt ka selle kuulsa raamatu järgi. Peaks vist ka suled välja otsima.