Hea lugeja on kindlasti tähele pannud, et mu postid ei ole just helgeimad. Sellel on tegelikult 1 konkreetne põhjus: olukord ongi sitt. Tegelikult on asi kaugel kaunist kodust, harmoonilisest abielust, sujuvast koostööst, heast mugavast elust, rahuldustpakkuvast enese... Vaat siia jõudsimegi lõpuks välja. Kuna ma olen tulnud põrgulikust lapsepõlvest ja yle elanud jõleda nooruse, siis tahes tahtmata kannan seda kõike lisaks ootamatult välja ilmuvatele õudsetele mälestustele ka reaalsete traumade jälgede ja vigastustena endaga kaasas. Aga nagu selles teatavas artiklis figureeriv toktor ytles, pidev lõputu minevikus sorimine ja harutamine ei vii homsesse päeva, vaid on oma saba hammustav madu. Seepärast ei tarvita ma psyhholooge ja muid jutuvestjaid, vaid reaalset elu toetavat ravi. Jutu ja mõnusa mõlgutlemise soos sumamise asemel on tarvis ketikoerana elatud aastad tagantjärele ära teha ja nyyd siis ahmingi endasse oma võimetele vastavaid teadmisi, realiseerin oma oskusi, vilumust ja talente. Ma teostan ennast nii, nagu suudan, nende vahenditega, mis võtta on. Võrreldes möödunuga on seda väga palju, kuigi võrreldes tänapäevaga pigem kehvakeskpäraselt. Ma olen alustanud nii isiksuse, inimese, lapsevanema, ykskõik mis muus rollis täiesti tyhjalt kohalt ilma kõrvalise abi ja sõbra toeta, ja katkise kaubana, võrreldes enamuse kaaskodanikega. Seda pikkade aastate tööd oleks rumal salata. Mul ei ole, nagu eespool mainitud, kaunist kodu ja hoolitsevat ning rikast abikaasat, kuna katkist kaupa keegi ei soovinud, peale selle, kes osutus varjatud defektidega tegelaseks... aga on palju hindamatuid kogemusi ellujäämises. Praegu ei saa ma teha midagi muud, kui jätkata. Loodud on suur ja keerukas maailm, selle lammutamine oleks piinarikas ja kahjuks kõigele ja kõigile, pikkade aastate tehtud töö läheks raisku. Vaja on mitte loota põgenemise imele, vaid tegutseda, pidevalt otsida täna töötavad lahendusi ja naeratada, naeratada, naeratada, aga arvestada, et teiste korraldatud jamad minevikust võivad mõnede korvamatute asjade seisu veelgi hullemaks teha, kui kellelgi tuleb lihtsalt tuju teisele kurja teha, olen seda juba kyllalt kogenud. Kõik inimesed lihtsalt ei ole ilusad ja head. Mul ei ole mõnes asjas mõtet olukorda endale ilusaks luuletada, sest päriselu vajadused toovad su unelmapilvedest kähku maa peale. Mis siin ikka unistada. Avitab palvetamine ja kõva töö!
2 kommentaari:
Inimesel on õigus kõigile emotsioonidele, sh negatiivsetele. Me ei ole masinad, kes suudavad rikki minemata pidevalt naeratades toimetada. Kõigil on raskeid hetki ja nagu pr Kaaren ise kirjutas, on tema taust natuke keerulisem kui paljude teiste oma.
Pr Jõgeda on ses mõttes tore autor, et ta kirjutab oma artiklites väga erinevatest teooriatest, väitmata, et üks või teine neist ainuõige on. Seega, kellele Freud ja kelle miski muu:) Mis just, tunneb igaüks ISE ära.
Sul on väga õiged mõtted selles osas, et edasi tuleb minna sealt, kus sa parasjagu oled, mitte kogu aeg mõttes läbi mängida stsenaariume et kuidas oleks kõik võinud olla kui.. Edasimineku projekti aga võiks korrigeerida selles suunas, et sa ei tunneks mingit kohustust tagantjärele kõike kiirtempos teha, mis ehk erinevatel põhjustel tegemata. Sa ei ole ainuke, kellel jätkuks ideesid mitme elu ja iseenda vähemalt kümneliikmelise klooni tarvis. Paratamatult tuleb teha valikuid. Nõnda siis oleks ka tervitatav, kui suudaksid omaks võtta fakti, et uut keha kuskilt ei saa ning selle liikuva varaga on lausa kohustuslik heaperemehelikult ümber käia. Edu sulle sinu tulevikuplaanimisel ia igapäeva rähklemistes.
Postita kommentaar