Päike on ylesse tõusnud!

Detsember on yks imeline kuu. Nii armas näha, et kogu kristlik maailm kaunistab end minu syndimise päeva paiku juba aegsasti ja pralle kestab mõnel pool veel ka uue aasta esimese nädala. Muusika, mida sel ajal lastakse, on kyll imelik, aga seda saab lihtsasti vältida või eirata.

Sel ilusal ajal, põmst kohe peale koleda tativiiruse leevenemist, jäin mainitud tähtpäeva paiku saladuslikku kõhutõvesse. Ja terve kere valutas pikalt, põhjalikult ja väga asjatundlikult,  nii et ma kaalusin mitu korda oma nirusid ellujäämisvõimalusi ja vara pärijatega suhtlemise vajadust. 2 nädalat nälga aga jättis ka mind õgivad bakterid ja viirused nälga, nii et enne jõule jõudsin provianti juurde toomas käia,  aga pidustuste ning kingutustega tegelda enam mitte - samas, meil ei ole enam väikesi lapsi, kõik on minust pikemad ja ei oota enam Lapimaa või Coca-Cola firmade jõuluvanu, seega meelel rahulikum haige olla. Jõuluõhtu ise veetsin muidugi voodis, ja tavalisest niigi palju väiksem jõulueine suutis ikka särava yllatuse tekitada - 5 korda järjest peldikumi tormata on mu elu absoluutne rekord.

Kogu nalja tulemusena kaalun midagi alla 70 kilo. Kui viimased 18-19 aastat on oldud väga ylekaaluline, siis on muidugi veidi harjumatu olla. Võrreldes tolle ajaga olen ma ka väga teistsugune isiksus, nii et harjumatus sai just yhe kõrge vindi juurde. Aga ei paanikat, sest ylirahulolematud ylikriitikud on juba ammu kaugele maha jäetud ja täna loeb ainult asjatundlik arvamus, mitte "aga naine peab-peab-peab". Ei, ei pea ja ei kavatsegi, sest on põhjust.

Pereliikmed, ma vaatan, yldiselt ei kannata minu totaalsete muutumiste all eriti. Nad peavad niikuinii õppima toime tulema sellega, et vana põlispäkapikk yhel päeval tekkide vahelt yldse välja ei roni ning tulebki endal ise syya otsima hakata, see koolitus on praegu algusjärgus. Ma pole 2 nädalat ise syya teinud, sest vastik on isegi pliidi poole vaadata.

Eile juhtus ka, et võtsin yle mitme kuu juturaamatu kätte. Õnnepalu "Palk". Lugedes rabas mind lõbus äratundmine - aga niimoodi mõtleb rahutu hyperaktivist, yhelt mõttelt hops-hops teisele, rahajutu juurest mälestustele emast. Laused on lyhikesed ja stiilselt lihtsad. Olmeliste kirjelduste vahele poetatud  kõrvalepõiked, ideed ja mõttekäigud on kohati lõbusalt kunstipärased ja/või pöörased, mis annab kogu tekstile kõvasti teatud mängulisust. Mind see lõbustab, ausõna. Kerge lugemine muidu, tema stiil ja sõnavara annavad ennast lihtsalt kätte, on keskeas siinlugejale tuttavad, teiste sõnadega. Veerand raamatut loetud, eks selgu, milliseid ideid ja ätituude raamat veel pakub. Esialgu tundub, et ei kahetse.

Hyvale lugejale aga yks hubane jõulukaardike sõnumiga - mõnel imel võtab sinuni jõudmine aega 20 või 50 aastat, vorm ja värv võivad muutuda, aga see tuleb siiski!

Lugusid sisekosmosest

Sattusin yhes kenas seltskonnas muusika-alast sõna kuuldes jutuhoogu ja seepeale lõi kobrutama, vahutama ja kaane pealt ära vana ja väga kustumatu armastus, mida ma olen enamasti alati vaigistama ja varjama pidanud. Sest see ei ole sulle, sina ole vait ja hoia tegijatest eemale, värdjas, aru ei saa vä.

Hoiangi eemale. Olen tagasihoidlik, tean oma kohta. Aga vait ei jää, vähemalt minu sisu mitte.

Mul mängib peas raadio ja seal toimub pidevalt erinevaid kontserte. Enamasti on see lihtsalt ymin või vile, lõputult korduv viisijupike, vahest nö päriselt olemas olev laul. Päris tihti on see minu oma joru, lugu või isegi laulujupike. Mõnikord hakkab see mu peas kasvama nii selge lauluna, pillisaade kyljes ja puha. Või isegi terve bänd mängib. Ma suudan ära kuulda tavaliselt mingi intro, esimese salmi ja osa vahemängust v refräänist, siis tuleb alati mingi segaja väljastpoolt ja see imeline pilt hajub. See on valus. Nagu oleks keegi väga armas just väga kauaks minu juurest lahkunud. Laul on osa minust ja seda kaotada on valus. Võiks siis töö käest panna ja pilliga laua taha istuda, aga... aga yles kirjutada, salvestada ja vormistada, nagu yks õige kidramees teeb, mul ei ole aega... või harjumust... või julgust. Nähtamatuid tõkkeid aga seeeest jagub. 

Eile hommikul oli mul tavaline painajaunenägu majavaremete ja katkiste pillidega, mul oli jälle kuskil jõeäärses linnas oma suuuuur maja, alati figureerib neis kindel punt sõpru ja tihti tuntumaid muusikuid. Selle kaootilise unenäopäeva lõpus ilmus Minu Tänavale väga õnnetu Jaagup Kreem.  Mingi jutu peale hakkasin laulu tegema, aga ilm läks hämaraks ja mul tekkis paanika. Andsin talle siis absurdse tyhja paberi, aga hr Kreem hakkas seda ikkagi lugema. Siis läkski maailm pimedaks ja valutav kere äratas mu yles, aga siis ma kuulsin  IMESELGESTI tema hääle ja akustkidraga laulu. Esimesed 2 rida olid väga selged, aga edasi hajus heli nagu teise tuppa, jäi ainult idee. Aga täna õhtul on mul need 2 rida ikka veel meeles, ikka veel kõlavad need nagu päris laul. Samas, ma olen piisavalt enda kohta kuulnud komme, et ole normaalne, kellele seda vaja on, meid ei koti, ole vait, nõme ei ole vä... ja vaat SELLE sisemise laulu vasta ma ei suuda midagi teha. Enamasti jääb SEE laul peale ja algne laul hajub, ma kaotan jälle tykikese iseendast.

Selgelt kuuldava lauluga ärkamisi on mul viimasel mõnel aastal olnud õige mitu. Laulud muutusid selgeks alles siin majas, mis on päris minu oma ja mul ei ole vaja pidevalt valuks, õuduseks v põgenemiseks valmis olla. Pidev sõda tegi mu lauludest yhe sirge "AAAAAAAAA", ja väga harva said need vabalt kulgeda. Kui ma 7 aastat tagasi selle muinsuseseme ostsin, siis ei osanud ma arvatagi, et paljud vanad deemonid jäävad tasapisi vait ja Minu Laulud saavad häält tegema hakata. Ma ei teadnud isegi, millised laulud minu sees elama hakkavad. Aga nad tulid ja muutuvad järjest selgemaks ja keerukamaks. See on nii ilus ja imeline. Kahjuks on mul sellega kana, mis on sama vana, kui ma ise - ehmatan ärkvele oma olemasolu tajudes, katsun iga hinna eest vait olla ja vaatan, ega keegi ei kuulnud. Või lasen sellel enda sees edasi mängida, et keegi ei kuuleks ja saaks jälle kallale tormata. Või olen lihtsalt vait ja teen näo, et vaja on kive laduda või puid kärutada,  aga minu sees Mängib Laul ja te ei saa seda minult ära võtta, vohh!

Pille mängin viimasel ajal ainult siis, kui kedagi kodus pole, ehk harva. Kunagi oli kyll hetki, kus see mu sõbrannasid rõõmustas, aga mõnel yrril oli asi juba riskantne - kui läheduses oli mõni nõudlikum mees, kes ei suutnud oma skepsist mittekaubandusliku pillinaise suhtes vaka all hoida, ja koosmängimisel vaadati iga hinna eest kuhugi mujale, et mitte ainult seda ahvilõusta silmata. Ja kui ahv oma kola kokku korjas ja hakkas koju minema, siis ei heidetud koosmängija poole pilkugi, samal ajal, kui perenaine tänas ja elukutselisest muusikust sõbranna kiitis, et nii tore oli koos mängida ja improviseerida, kus te seda kyll õppisite. Ka minul oli tore, sest teise pilli valdava inimesega koos mängimine on nagu kutsuv laul teisest,  paremast ilmast. Ma tunnen sellest väga, väga puudust. 

Kui ma kevadel kogemata sattusin oma 12-keelse akustkidraga naaberkyla rahvapilliansamblisse, siis hoolimata kõigest jääb sellest midagi puudu - rahvalaulud on lihtsad ja monotoonsed, käe vormishoidmiseks on kyll asjalikud, paljud on vanad tuttavad lood, ma mängin neid lihasmälu peal suvalisest helistikust nooti vaatamata, aga need laulud on sarnased ja yhetaolised, nad ei lendle, vaid kiiguvad nagu kasteheinad õrnas tuules või veerevad tasakesi kõikudes nagu keedumuna ruudulisel laudlinal. Aga ma tahan lennata ja sädeleda ega lepi vaikse veeremisega. Teisest kyljest, vähemalt on mul lõpuks ometi 1 koht, kus hinnatakse mu sisu ja oskusi, mitte ei norita lavalise sarmi puudumise pärast. Ja ma mõistan nende mängu poolelt noodilt,  olgu ansamblikaaslased muidu inimestena kui erinevad tahes.

Haige inimene luges raamatut

Alles mõned päevad tagasi olin koledast kurjavaimust vaevatud. Mõne päeva sain siis terve ka olla, aga teatavasti käib kogu mu pere igapäevaselt biohazardi tootvates asutustes ja toob tööd koju kaasa.

Eilsest siis jälle, aga naaatukene kergemal kujul. Ma jaksasin nimelt eile puid kärutada! Äkki on asi selles, et See tabas mind kodus, aga koduseinad teatavasti toetavad. Ma seekord naudin haigeolemist täiega, niipalju, kui põrgulikud selja- ja muud närvivalud lasevad, kytan kyttekehasid, keeldun söögitegemisest, sest vastik, hoopis sunnin lapsi, ja kui tõusengi mingi mateeria liigutamiseks, siis võimalikult kiiresti viskun tagasi oma villa- ja suletekkidega vooderdatud voodisse. Internet on kaanest kaaneni läbi loetud ja igavaks tunnistatud, yritan vahelduseks raamatuid lugeda. 

Raamatukogust toodud virnas esimene oli Kareva "Mandragora". Soliidse kolleegi pingutust tuleb tunnustada, aga need tekstid pole minu maitse - valdavalt lyhike vabavärss tundub mitmes mõttes lati alt läbi jooksmisena. Paljud tekstid ei ava oma sisu ka korduval ylelugemisel, ja peab ytlema, et ma ei ole algaja lugeja - kui sõna ikka on sisutu või vale, siis see seda ka on, ja minu jaoks jääbki tekst sisutuks. Loomulikult annab sõnale sisu elukogemus, ja minu oma on kindlasti täiesti teistsugune, kui raamatu autoril. Loomulikult on lugemisel oluline see, et sul pysib igal hetkel meeles, Kelle Teksti sa loed. Ei, minul ei pysi autoriteedi pale igal hetkel silma ees. Mul tekib lugedes synesteetiline elamus, ehk sõnad ise loovad teatud omadustega ruumi, aga kui tekstil on midagi puudu, jääbki see ainult tekstiks paberil, surnud asjakeseks.

Olen hunnikute kaupa luuletuseraamatuid lugenud ja teised Karevad on sisutihedamad ja tajuvärvikamad olnud. Aga yhes asjas oli see raamat siiski hea - õige mitme teksti sees olevad sõnad v väljendid tahtsid mu valutavas peas oma elu elama hakata ehk siis uue lauluna syndida. Ei olnud see lugu asjatu liigutus, ei raamat paberiraisk.

Ei midagi erilist

Inimesed kirjutavad.

Palju kirjutavad, hästi kirjutavad. Ja kirjutavad yksteisele ja vastu ka, nii et kohe rõõm lugeda. Lugedes tekib mul alati häid mõtteid, mu nähtamatud sõbrad on alati nii toredad ja tujutõstvad. Aga mõtete kirjapanek on õhtul juba suur pingutus ja nii mõndagi jääb ytlemata.

Ma olen õhtuti uvitavalt yleväsinud. SITTAKANTI väsinud. Mitmel põhjusel. Ja siis jõuangi ainult siit nurgast ja sealt salongist läbi astuda, väheke taburetikesel istuda ja jutlejaid jälgida, aga ise sõna võtta enam ei. Mitte et maailm sellest midagi kaotaks.

Esmaspäeval oli mul synnipäev. Kui ma tavaliselt endale ise midagi väga ilusat ja meelepärast kingitsen, siis seekord ma ka tõesti MÕTLESIN sellele, isegi vaatasin yhte ja teist väga kindlat laadi asjakest, aga otsustusvõime väsis vaatamise ajal ära ja vormistada ma enam ei viitsind. No pole hullu, aasta pärast saab uuesti proovida!

Kivi

Eelmises postis mainit kleidikangas kivistus õues nööril ära. 8-kordselt lapatud kangas kuivab kaua. Aga ma põhimõtteliselt ei kuivata pesu majas sees. Maja on puust ja liigne vesi paneb puidus seenekesed kasvama.

Uue Bussi projekt kangestus sinna, kuhu ma ta parkisin. Korra nädalas käin teda välja kaevamas, misjärel jooksen tuppa nina yles sulatama ega suuda ennast sundida SINNA, SELLE SISSE tagasi minema. Valged tapjahelbed, noh.

Sygisel pooleli jäänud aidavare on seal. Kuskil. Näha ei ole, valge betooni hunnik on peal. Aga ma TEAN, et see seal on, häiritud olekuks on sellest enam kui kyllalt.

Kivikõvad valged känkrad on igal pool. Teede peal lahtise lume all on nad ka eriti kavalad. Kunagi suutsin tagaveolise Ford Transitiga mistahes oludes sõita sundimatult, vabalt, aga nyyd on närv ka tillukese esiveolisega - 2004. a tD Sharan, viisakad naelrehvid - sõites väga krussis ja sirgemaks enam ei lähe.

Ma pole 2 nädalat ennast hoogsamalt liigutanud ega isegi duši all käinud,  sest valus on. Mitmekylgselt. Ja ma kavatsen seda vihata koos iga viimse kui minutiga, mis on jäänud suure kevade tulekuni. 

Ja tuules hõljuvad õunad,

Nägudel talvine irve.

On ju õudne?

Kleidijuttu

Juhtusin natuke kleidiriiet ostma. 

Yle... mitmekymne aasta. Varem juhtus, et kyll ei olnud asja kleiti kanda ja siis jälle polnud sobivat kleiti võtta ja siis jälle ei mahtund ykski asi selga, või siis kõik need nähtused korraga. Kuna mul viimasel suvel oli väga meeldiv juhus maanduda suhteliselt, mõistate,  SUHTELISELT normaalsesse kehakaalu, ette trehvas ka esimest korda elus mulle väga sobiv väga ilus kleit väga taskukohase hinnaga, lisaks väga sobivad olukorrad seda syymekateta kanda, siis hakkas mu peas senise elukogemuse najal pirisema mõte. Et sooja ilmaga on hame-tyypi riideese päris asjalik, aga kaubandusvõrgust sama ilusat ja head hõlsti ma teist enam ei leia. Et tuleb aga noorust meelde tuletada ja õmmelema asuda. Mõeldud... augustist sai väga äkki detsember... kaua, aga tehtud. Reedel ostsin linnast yhest kilakolapoest 20 euri eest syletäie ideaalset kleidikangast. Puuvillast, just mulle meeldiva värvivaliku ja mustriga.  Kodus mõõtsin yle - 17,2 meetrit. Kangas aga on nn poollai, u 70 cm, seega läheb ideaalse kleidi tegemiseks 7-8 meetrit. Kuna praegu on nagunii kylm ja ma kannan vatipykse,  tormijopet ja Nokia talvekummareid põmst 24/7, on mõned päevad aega mõelda ja lõiget valida. Kuna kohe-kohe ongi talv läbi ja käes lõbustustest leegitsev maikuu, on asjaga kiire. Internet on ilusate kleitide pilte paksult täis ja ma ei suuda kuidagi valida ega otsustada. Lisaks sellele kõigub mu kehakaal ennustamatus tempos ja ettearvamatus suunas, aga see-eest palju, nii et kleit peab sobima nii praeguse 74, kui ka väga võimaliku 64, aga ka yldsegi mitte võimatu 84 kilo kaaluva minu isiksusega. Pole võimatu,  et selle probleemi lahendamiseks pole vaja universaalset lõiget,  vaid hoopis palju kleite. Ehk palju kleidikangaid. Upsi,  mul on neid niigi palju, oma 3 kindlasti, et mitte öelda 4. (Kuid ma ostsin nad algselt lapitöö- või särgikangaks, MITTE kleidi,  et täpne olla.) Aga pideva puudekärutamise, hydrofooriga võitlemise (muuhulgas injektsioonpump, fakit) ja meeletutes kogustes toiduainete töötlemise (näljased poisid ja muud loomad) jääb väga, väga-väga vähe aega õmmelda. Kuigi,  mulle tundub,  et suuremate välitöödega on kuni jyripäevani aamen, ja kui sinised pätikindad pärast rohelisi on valmis ning hõimule syletäis omakedratud tõpravillalõngast musti ja valgeid sokke valmis punutud,  saabki vahelduseks ka kasutumate asjadega tegelda. See kõlab uskumatult,  aga mul on kõige kaugeleulatuvama mõjuga ilusaimad mälestused just kasutute asjade tegemisest. Soovin meile kõigile tubli olemise vahele kauneid kasutuid hetki, see on tervisele hea.

Keemiast

Talv tuli väga äkki maha ja tööka ning ettevõtmisi täis sygise kirjud lõimelõngad lõigati hetkega läbi. Õitsev maa on kadunud, värvidest pole mitte midagi alles. Kõik elusolendid on hirmsate valgete tähekeste eest peitu pugenud, ka siinkirjutaja liigub õues ainult niipalju,  kui hädasti vaja, kandes võimalikult mitmekihilist, pikka ja katvat erivarustust. Väga lootusetu tunne on, ausõna. Yksainus talvepäev on sama kurnav kui 10 asjalikku varasuvepäeva nt kyttepuudega mässates. Aga talv on raske hingele, keha saab ju hästi sisse pakkida.

Pildil tapva kemikaali kristallid. Olge nende käsitlemisel väga hoolikad!