Eilsest siis jälle, aga naaatukene kergemal kujul. Ma jaksasin nimelt eile puid kärutada! Äkki on asi selles, et See tabas mind kodus, aga koduseinad teatavasti toetavad. Ma seekord naudin haigeolemist täiega, niipalju, kui põrgulikud selja- ja muud närvivalud lasevad, kytan kyttekehasid, keeldun söögitegemisest, sest vastik, hoopis sunnin lapsi, ja kui tõusengi mingi mateeria liigutamiseks, siis võimalikult kiiresti viskun tagasi oma villa- ja suletekkidega vooderdatud voodisse. Internet on kaanest kaaneni läbi loetud ja igavaks tunnistatud, yritan vahelduseks raamatuid lugeda.
Raamatukogust toodud virnas esimene oli Kareva "Mandragora". Soliidse kolleegi pingutust tuleb tunnustada, aga need tekstid pole minu maitse - valdavalt lyhike vabavärss tundub mitmes mõttes lati alt läbi jooksmisena. Paljud tekstid ei ava oma sisu ka korduval ylelugemisel, ja peab ytlema, et ma ei ole algaja lugeja - kui sõna ikka on sisutu või vale, siis see seda ka on, ja minu jaoks jääbki tekst sisutuks. Loomulikult annab sõnale sisu elukogemus, ja minu oma on kindlasti täiesti teistsugune, kui raamatu autoril. Loomulikult on lugemisel oluline see, et sul pysib igal hetkel meeles, Kelle Teksti sa loed. Ei, minul ei pysi autoriteedi pale igal hetkel silma ees. Mul tekib lugedes synesteetiline elamus, ehk sõnad ise loovad teatud omadustega ruumi, aga kui tekstil on midagi puudu, jääbki see ainult tekstiks paberil, surnud asjakeseks.
Olen hunnikute kaupa luuletuseraamatuid lugenud ja teised Karevad on sisutihedamad ja tajuvärvikamad olnud. Aga yhes asjas oli see raamat siiski hea - õige mitme teksti sees olevad sõnad v väljendid tahtsid mu valutavas peas oma elu elama hakata ehk siis uue lauluna syndida. Ei olnud see lugu asjatu liigutus, ei raamat paberiraisk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar