Lugusid sisekosmosest

Sattusin yhes kenas seltskonnas muusika-alast sõna kuuldes jutuhoogu ja seepeale lõi kobrutama, vahutama ja kaane pealt ära vana ja väga kustumatu armastus, mida ma olen enamasti alati vaigistama ja varjama pidanud. Sest see ei ole sulle, sina ole vait ja hoia tegijatest eemale, värdjas, aru ei saa vä.

Hoiangi eemale. Olen tagasihoidlik, tean oma kohta. Aga vait ei jää, vähemalt minu sisu mitte.

Mul mängib peas raadio ja seal toimub pidevalt erinevaid kontserte. Enamasti on see lihtsalt ymin või vile, lõputult korduv viisijupike, vahest nö päriselt olemas olev laul. Päris tihti on see minu oma joru, lugu või isegi laulujupike. Mõnikord hakkab see mu peas kasvama nii selge lauluna, pillisaade kyljes ja puha. Või isegi terve bänd mängib. Ma suudan ära kuulda tavaliselt mingi intro, esimese salmi ja osa vahemängust v refräänist, siis tuleb alati mingi segaja väljastpoolt ja see imeline pilt hajub. See on valus. Nagu oleks keegi väga armas just väga kauaks minu juurest lahkunud. Laul on osa minust ja seda kaotada on valus. Võiks siis töö käest panna ja pilliga laua taha istuda, aga... aga yles kirjutada, salvestada ja vormistada, nagu yks õige kidramees teeb, mul ei ole aega... või harjumust... või julgust. Nähtamatuid tõkkeid aga seeeest jagub. 

Eile hommikul oli mul tavaline painajaunenägu majavaremete ja katkiste pillidega, mul oli jälle kuskil jõeäärses linnas oma suuuuur maja, alati figureerib neis kindel punt sõpru ja tihti tuntumaid muusikuid. Selle kaootilise unenäopäeva lõpus ilmus Minu Tänavale väga õnnetu Jaagup Kreem.  Mingi jutu peale hakkasin laulu tegema, aga ilm läks hämaraks ja mul tekkis paanika. Andsin talle siis absurdse tyhja paberi, aga hr Kreem hakkas seda ikkagi lugema. Siis läkski maailm pimedaks ja valutav kere äratas mu yles, aga siis ma kuulsin  IMESELGESTI tema hääle ja akustkidraga laulu. Esimesed 2 rida olid väga selged, aga edasi hajus heli nagu teise tuppa, jäi ainult idee. Aga täna õhtul on mul need 2 rida ikka veel meeles, ikka veel kõlavad need nagu päris laul. Samas, ma olen piisavalt enda kohta kuulnud komme, et ole normaalne, kellele seda vaja on, meid ei koti, ole vait, nõme ei ole vä... ja vaat SELLE sisemise laulu vasta ma ei suuda midagi teha. Enamasti jääb SEE laul peale ja algne laul hajub, ma kaotan jälle tykikese iseendast.

Selgelt kuuldava lauluga ärkamisi on mul viimasel mõnel aastal olnud õige mitu. Laulud muutusid selgeks alles siin majas, mis on päris minu oma ja mul ei ole vaja pidevalt valuks, õuduseks v põgenemiseks valmis olla. Pidev sõda tegi mu lauludest yhe sirge "AAAAAAAAA", ja väga harva said need vabalt kulgeda. Kui ma 7 aastat tagasi selle muinsuseseme ostsin, siis ei osanud ma arvatagi, et paljud vanad deemonid jäävad tasapisi vait ja Minu Laulud saavad häält tegema hakata. Ma ei teadnud isegi, millised laulud minu sees elama hakkavad. Aga nad tulid ja muutuvad järjest selgemaks ja keerukamaks. See on nii ilus ja imeline. Kahjuks on mul sellega kana, mis on sama vana, kui ma ise - ehmatan ärkvele oma olemasolu tajudes, katsun iga hinna eest vait olla ja vaatan, ega keegi ei kuulnud. Või lasen sellel enda sees edasi mängida, et keegi ei kuuleks ja saaks jälle kallale tormata. Või olen lihtsalt vait ja teen näo, et vaja on kive laduda või puid kärutada,  aga minu sees Mängib Laul ja te ei saa seda minult ära võtta, vohh!

Pille mängin viimasel ajal ainult siis, kui kedagi kodus pole, ehk harva. Kunagi oli kyll hetki, kus see mu sõbrannasid rõõmustas, aga mõnel yrril oli asi juba riskantne - kui läheduses oli mõni nõudlikum mees, kes ei suutnud oma skepsist mittekaubandusliku pillinaise suhtes vaka all hoida, ja koosmängimisel vaadati iga hinna eest kuhugi mujale, et mitte ainult seda ahvilõusta silmata. Ja kui ahv oma kola kokku korjas ja hakkas koju minema, siis ei heidetud koosmängija poole pilkugi, samal ajal, kui perenaine tänas ja elukutselisest muusikust sõbranna kiitis, et nii tore oli koos mängida ja improviseerida, kus te seda kyll õppisite. Ka minul oli tore, sest teise pilli valdava inimesega koos mängimine on nagu kutsuv laul teisest,  paremast ilmast. Ma tunnen sellest väga, väga puudust. 

Kui ma kevadel kogemata sattusin oma 12-keelse akustkidraga naaberkyla rahvapilliansamblisse, siis hoolimata kõigest jääb sellest midagi puudu - rahvalaulud on lihtsad ja monotoonsed, käe vormishoidmiseks on kyll asjalikud, paljud on vanad tuttavad lood, ma mängin neid lihasmälu peal suvalisest helistikust nooti vaatamata, aga need laulud on sarnased ja yhetaolised, nad ei lendle, vaid kiiguvad nagu kasteheinad õrnas tuules või veerevad tasakesi kõikudes nagu keedumuna ruudulisel laudlinal. Aga ma tahan lennata ja sädeleda ega lepi vaikse veeremisega. Teisest kyljest, vähemalt on mul lõpuks ometi 1 koht, kus hinnatakse mu sisu ja oskusi, mitte ei norita lavalise sarmi puudumise pärast. Ja ma mõistan nende mängu poolelt noodilt,  olgu ansamblikaaslased muidu inimestena kui erinevad tahes.