Päike on ylesse tõusnud!

Detsember on yks imeline kuu. Nii armas näha, et kogu kristlik maailm kaunistab end minu syndimise päeva paiku juba aegsasti ja pralle kestab mõnel pool veel ka uue aasta esimese nädala. Muusika, mida sel ajal lastakse, on kyll imelik, aga seda saab lihtsasti vältida või eirata.

Sel ilusal ajal, põmst kohe peale koleda tativiiruse leevenemist, jäin mainitud tähtpäeva paiku saladuslikku kõhutõvesse. Ja terve kere valutas pikalt, põhjalikult ja väga asjatundlikult,  nii et ma kaalusin mitu korda oma nirusid ellujäämisvõimalusi ja vara pärijatega suhtlemise vajadust. 2 nädalat nälga aga jättis ka mind õgivad bakterid ja viirused nälga, nii et enne jõule jõudsin provianti juurde toomas käia,  aga pidustuste ning kingutustega tegelda enam mitte - samas, meil ei ole enam väikesi lapsi, kõik on minust pikemad ja ei oota enam Lapimaa või Coca-Cola firmade jõuluvanu, seega meelel rahulikum haige olla. Jõuluõhtu ise veetsin muidugi voodis, ja tavalisest niigi palju väiksem jõulueine suutis ikka särava yllatuse tekitada - 5 korda järjest peldikumi tormata on mu elu absoluutne rekord.

Kogu nalja tulemusena kaalun midagi alla 70 kilo. Kui viimased 18-19 aastat on oldud väga ylekaaluline, siis on muidugi veidi harjumatu olla. Võrreldes tolle ajaga olen ma ka väga teistsugune isiksus, nii et harjumatus sai just yhe kõrge vindi juurde. Aga ei paanikat, sest ylirahulolematud ylikriitikud on juba ammu kaugele maha jäetud ja täna loeb ainult asjatundlik arvamus, mitte "aga naine peab-peab-peab". Ei, ei pea ja ei kavatsegi, sest on põhjust.

Pereliikmed, ma vaatan, yldiselt ei kannata minu totaalsete muutumiste all eriti. Nad peavad niikuinii õppima toime tulema sellega, et vana põlispäkapikk yhel päeval tekkide vahelt yldse välja ei roni ning tulebki endal ise syya otsima hakata, see koolitus on praegu algusjärgus. Ma pole 2 nädalat ise syya teinud, sest vastik on isegi pliidi poole vaadata.

Eile juhtus ka, et võtsin yle mitme kuu juturaamatu kätte. Õnnepalu "Palk". Lugedes rabas mind lõbus äratundmine - aga niimoodi mõtleb rahutu hyperaktivist, yhelt mõttelt hops-hops teisele, rahajutu juurest mälestustele emast. Laused on lyhikesed ja stiilselt lihtsad. Olmeliste kirjelduste vahele poetatud  kõrvalepõiked, ideed ja mõttekäigud on kohati lõbusalt kunstipärased ja/või pöörased, mis annab kogu tekstile kõvasti teatud mängulisust. Mind see lõbustab, ausõna. Kerge lugemine muidu, tema stiil ja sõnavara annavad ennast lihtsalt kätte, on keskeas siinlugejale tuttavad, teiste sõnadega. Veerand raamatut loetud, eks selgu, milliseid ideid ja ätituude raamat veel pakub. Esialgu tundub, et ei kahetse.

Hyvale lugejale aga yks hubane jõulukaardike sõnumiga - mõnel imel võtab sinuni jõudmine aega 20 või 50 aastat, vorm ja värv võivad muutuda, aga see tuleb siiski!