Kokajuttude õrn kaja

Väga mitmes plogis on viimasel ajal inspireerutud toidust ja sellele kuluvast rahast. Kuna söömine kuulub absoluutselt igasuguse elustiili juurde, on mul olnud nii kokanduslikus kui ka antropoloogilises mõttes harivaid hetki hoopis teistsuguses keskkonnas elavate inimeste söögijutte lugedes, ja mida rohkem ma neid jutte lugesin, seda rohkem ja eredamalt tekkis meditsiiniliselt valgustavaid hetki - ahhaa, inimesed elavadki nii kergesti ja tervesti ning on ilusad ja rõõmsad juba ainult sellepärast, et söömine ei tee neid uimaseks ja haigeks, vaid annab jõudu ja kytet! Päriselt! Ma olen kogu elu arvanud, et pärast söömist peabki sul kere raske olema ja syda läikima. Ei, ei pea, nagu eelmise aasta augustis juhuslikult selgus. Muutsin yhe naistearstilkäigu järel oluliselt oma toidukappide sisu ja tervis hakkas ootamatult kiiresti paranema. Kahjuks viitsisin ma sellest ainult päris alguses natuke muljetada. Millalgi talvel tegin oma elustiilimuutusest esimesi järeldusi ning arutlesin sel teemal. Täna hästi ei jaksa, sest suvi on olnud veits tormiline ja tänane päev oli samuti päris sebimistekyllane. Kardetavasti ei jaksa ma pikemalt ja kenamalt kirjutada enne, kui november maha tuleb, sest kui ma just ei maga, siis torman õues ringi ja teen 15 asja korraga. Ja iga jumala päev ma kokkan ning söön. Ja inspireerun igast ettejuhtuvast infokillust, söögikoha menyyst, kellegi jutust, laste nõudmistest ja pakkumistest. Ja ma võtan ained ning hakkan neist laulu kirjutama. Söögi valmistamine ei ole lihtsalt tuim asjade lõikumine,  segamine ja kuumutamine, pläts-pläts-valmis. See on värvide, lõhnade, faktuuride, tekstuuride pidu. See on ainete omavaheline koostöö ja järelmõju, töö käigus tekkiv täiesti uus aine, liikumine, värvumine, muundumine. Ma naudin seda muundumist ja kunstiteose syndi. Iga jumala kord, mida ma ka ei tee. Kahjuks ei ole mu stammtoitude nimekiri väga pikk, sest muu elu nõuab oma osa. (Hyva lugeja võib eespool lingitud vanematest postitustest selle kohta uudisasju leida.)

Yldiselt on publik nende teostega rahul. Jätkan.

Hyva lugeja rõõmuks päikeseline pilt minu salatikasvandusest. Maakal on ju igasuguseid kapsaid ja peenraid. Kevadel tekkis yhte peenrasse miski rooma salati seemik. Lehed olid alati kibedad, aga õied seeeest imelised. Las kasvab, ilus lill.