Mänguelu

Ykspä käisin reisimas ja nägin palju imeasju.

Viljandis. 

Ma polnud elu sees varem Viljandis jalutanud. Imestasin lossivaremete mahtu, maastiku imelisi iseärasusi ja vanalinna nunnusust. Ja masendavat asjaolu, et selles kahtlemata kultuurses linnas ei ole pillipoodi. (See ...koht, kuhu guugel mind juhatas, kujutas endast paari ruutmeetrit juhtmeid ja nipetnäpet muidu muruniitjaid pakkuvas poes.) Seega reisisin edasi.

Tartu.

Sealt saab alati midagi. Tartus on vähemalt 3 pillipoodi.

Mul oli esimest korda elus normaalne kleit seljas ja täiesti ootamatult sain kogeda beauty privilege'i, sest muidu kyllaltki kalleid pille lubati täiesti nägusid tegemata lahkesti proovida, seletati ja soovitati, ja väljavalitud isendi hinda lasti hea kunde jaoks natuke allapoole. 

Midagi sellist pole ma elus varem kunagi kogenud.

Trumme ostes, näiteks (teisest poest), oli poeonu ysna kuri, sest muusika ja ilusad pillid ei ole ometi koledate vanamuttide asi. Siis leebus, kui ma ytsin,  et ostan ära ja tõstan kohe peale, buss on ukse ees. 

Teiste pillide hangitsemisega pole lugu parem olnud. Ma olin vale kunde nende kauba jaoks, aga minu raha oli õige.

Aga mis tähtsust sellel on. Nemad on seal, mina olen oma armsate pillidega siin. Ja meil on hea.

Kolmanda mängu järel vahetasin uuel kitarril keeled ära. Mul on konkreetne ettekujutus pilli kõla suhtes ja praegu moes olevad pillide tehaseseaded mulle väga meeldida ei taha. See on järjest juba teine akustkitarr, millel ma kohe keeled ära vahetasin, nende väsimist ootamata. Oli põhjust ja oli ka tulemus. Neljas mäng uue pilliga oli juba väga rahuldustpakkuv ja ilus.

Helil ja helil on vahe. Ma ei taha seda kimedavõitu minu jaoks õudse maiguga seinakellatininat kitarri lauluhääles, vaid sooja, selget, ymmargust heli, nagu kuusest kaane ja mahagonist kerega pillid peavad tegema. SEE heli hakkab ka minu sees kõlama ja parandab nii mõndagi. Ja lugu tuleb pilli seest täiesti iseenesest. Ma suudan seda, ma olen elus!!! Aga mitte alati pole see nii olnud. Muusika kui ravi avastasin ma suhteliselt hilja ja täiesti juhuslikult. Ja see töötas, see oli Minu Aine.

Ravi kestab, me jätkame.

Ma ei saa kunagi terveks, aga see hoiab mind elus.

Ärgu mõeldagu, et ma suudan omi laule vaimustunud rahva ees kaunil häälel ja osava pillimängusaatega ette kanda. Inimesed on minu jaoks eluohtlik nähtus ja nii intiimset asja nagu minu oma laul ei tohi nad iial kuulda.

Proovisin kunagi, neile ei meeldinud. Ma tajusin seda põlgust oma turjakarvadega. Läksin lukku ja muutusin nähtamatuks, olin mitu päeva haige. Ja mitte yks kord. 

Erandeid polnud.

Ma ei jätnud siiski mängimist. Kui ma olin avastanud, et muusika endas vabalt voolama laskmine on väga hea ja pakub enneolematut kergendustunnet, ei tahtnud ma seda enam jätta. Mis siis, et mulle oli õpetatud, et ma ei tohi midagi tahta ja mul ei tohi mõtteid, tundeid ega tahtmisi olla. Laulud st viisijupid ei olnud tunded ega tahtmised, vaid loodusjõud, neid oli ka lihtne peidus hoida,  ja keegi ei saanud mulle neid keelata ja salajaste, aga väga suurte varanduste eest karistada ega neid ära võtta. Ma olen alati helides ja viisijuppides mõelnud, nyyd tulevad juba ka pikemad lood, mõnikord lasen ma neid jalutama, selleks ongi pillid vajalikud.  Teiste reaktsioon ei ole selle juures mulle enam oluline, see on nende oma asi. Teised ei saagi ju näha midagi  mis on minu sees. Sorri, kui väljapoole paistev teile ei meeldi, see ei ole minu probleem. Ma ei tee laule selleks, et tähelepanu saada, need laulud on teisest ainest ja põlevad teisel kyttel. Nad tulevad MINU seest. Seda muusikat on vaja mulle. See hoiab mind elus. See ongi mina.

P.s. beauty privilege'i nali pole md rahaliselt reaalne. Pillide hindades on tihti natuke õhku sees ja kindel ostja saab kysimise peale ikka kindla protsendi soodukat. Varem olin ma teatud Tartu pillipoodides "no hea kyll, see tyyp ostab pea alati midagi, las proovib rahus". Nooremad poepoisid seda ei teadnud ja yritasid norida, siis ma rõhutasin, et soovin pilli või pedaali OSTA. Antud pilli ostmine toimus kuu lõpupoole, linn oli inimtyhi ja poodidel käive nullilähedane. Loomulikult võetakse siis ka vanakuradi enda käest raha vastu. 

Muide, praegu käin ma Tartus nii harva, et selle piduliku syndmuse jaoks tuleb erilised riided selga panna ja nautida haruldast päeva. Kuna mul pole enam endist mind kukil, kogen paljusid asju teistmoodi ja paremini, sh kohtlemist. Tartu ei mäleta mind enam ammu, aga minul on ikka hea. Muidugi päris inimeseks ei saa ma kunagi, selleks on liiga palju puudu või puruks. Õnneks on säilinud räbalad piisavalt värvilised.  Minu vaates, seestpoolt.