on värve - sinist, kollast, silmapaistvat punast. Punane vaher, lodjap-põisenelas "Aurea", paju liik.
Ja milline elujõud on nõgese moodi paljunevates myntides! Mu vanal kerel ja vaevatud hingel hakkab nende lõhnavate taimedega mässates alati parem, nii et pipar- ja muid mynte saab mul sel suvel veelgi rohkem olema.
Lõikasin sellised puud paar cm altpoolt näritud kohti maha ja 2 õunapuud asendasin. Eelmise aasta kogemus näitas, et vahatamine ei aita - noor tyvi jääb põdema ja suve lõpus on see puu yleni haige.
Nyyd mähin kõik noored viljapuud võrkudesse ja muusse mittesöödavasse.
Aga mul on ka tunded! Kerevalutunne näiteks. Ilm on soe ja ilus, peaks minema tilli, lilli ja redist kylvama, aga ei, kussa. Proovisin magada, valuvaigisti keresse ja teki alla. Aga siis lagunes abikaasil autokoristamise ajal tolmuimeja ära, varujuppi ta ei osanud ise leida. Häda kui palju. Siis oli tal vaja pritsipudelit, ka toda ta ei leidnud ise yles. Jälle häda.
Ma vajan punkrit. Sooja, pehmet magamispunkrit. Praegune on kylmavõitu ja abitud pereliikmed jooksevad sisse-välja nagu Kuldhord.
Kes siis ei teaks, et see, kes kevadeti aeda astub ja koristama hakkab, on yks hoopis teine inimene kui sygisel labida varna pannud aednik. Hommikul oli mõnus päikese käes laudatagust päratut prygimäge revideerida. Siis jõudsin vettinud osani, jätsin tolle sodi tahenema ja läksin kõrvalasuva varemega mängima. Kui siis kuurikivide otsimisest ja väljakaevamistel ylejäänud mulla ärakärutamisest ära väsisin, muld läks suure lillepeenra alumise otsa tõstmiseks, siis hakkasin eelmisest soojalainest pooleli jäänud taimevarte kraamimisega edasi tegelema.
Ja nii mõnegi hetke seisin otsata imestuses ja segaduses. Kes, kurram, pani siia selle pyvilille? Mis pärgel on nende siilikybarate nimed? Ja NEID sibullilli ei pannud ma siia kindlasti mitte, oh ei!
Mõistatuse yks võti on aiandite sygiseste allahindluste ajal ostetud taimede potid yle vaadata. Sygisene aednik nimelt tassis igalt poolt, kus aga midagi uvitavat soodushinnaga pakuti, koju mitu pagasnikutäit puid ja muid lilli. Osa sai viisakalt lauda taha kompostihunniku kõrvale asetatud, osa igaks juhuks kiiresti ja ilma mäluharjutusi tegemata maha pistetud, ja siis tuli pikk talv, mille veidruste tõttu isegi paljud taimeperekondade nimed meelest ära läksid. Aga pikkamööda juba hakkab yht-teist selguma.
Pildil on täpselt aastatagune olukord laudavaremest vasakul ja kuurivaremest paremal, mõlemad on tänaseks palju siledamad. Kuna Guugel kustutas mu vanad pildid ära seoses sellega, et bloggeri pildid olid miskipärast Google+ keskkonnas, millest mul polnud sooja ega kylma, siis on vähemalt telefoni mälust hea võtta. Aga jooksva aasta pildi paneb siis, kui viimane kärutäis mädapalki ja sodi umbes sellelt kohalt, kus pildil seisab reha, on lännu, ja plats sile.
Progress, ta tuleb siiski.
Õues on kylm ja masendavalt pime, jälle kipuvad regressimõtted pähe. Nädala alguses olin 2 päeva täiesti sirakil ja valutasin, sest ravumid oli keegi JÄLLE ära pannud.
Kurat, ma ei salli sihukest miskommunikatsiooni. Tahaks soojemat ilma ja abivalmimaid lähikodanikke.
P.s. seda sai õige mitu rummi, liitrit, detsibelli, volti ja kilomeetrit. Esmaspäev on mul seekord eriti bluu.
P.p.s. hea lugeja ikka mõistab, et ma ei nori mitte just tema, vaid hetkel valitsevate poliitiliste jõudude sõnavõttude kallal. Mingid väga 19. sajandi tegelased on hakanud viimasel ajal häbenemata veidraid sõnavõtte meediasse paiskama.
Kuna olen edukalt teostanud mitu synnitust ja kannan riigiasutuste registrites ema nimetust, siis olen bioloogiliselt naine. Täpsustan, mulle see meeldib päris hästi. Aga kuna ma kasvasin yles pehmelt öeldes iseseisvana, siis on soopõhise tööjaotusega asi lihtne - kõik tööd, mida mina teen, on naiste tööd. Iga naine teeb, mis tarvis, kui elu nõuab. Minu elu nõudis perele katuse pea kohale hankimist, mis aga paraku on yks hoopis teine pikk lugu, aga paraku on katusele lisaks vaja ka nt puukuuri ja selle jaoks palki, mida oli kuuseheki seest käepärane võtta.
Oh, elu on igasugu tööde tegemist nõudnud ja kas see on nyyd muu rahva silmis meeste või naiste töö, mind ei kõlguta - tehtud peab see saama, sest muidu.
Veel yks positiivne asi. Eelmise satsi kuuskede otsast tuli kõvasti käbisid ja lapsed mängisid, et ma olen lõkkekurivaim ja tegid mulle käbidest võluringi ymber. Kui mäng ja lõke otsa said, ladus tytar ringi selliseks ilusaks päikeseks. Ma täna kohe ekstra vaatasin, et seda töö käigus katki ei teeks.
Ja see esimene puu oli päris huvitava seksika kujuga.
Md, yhe teise kuuse tyve sees päris maapinna lähedal ei old mitte raudnael, vaid pärastsõjaaegne lahingrelva kuuli jäänused. Ma lasin sinna korra kergelt otsa, aga ilmselt nokastanud abikaas tahtis ka õhtupoole veidi abiks olla, sest ilus ilm ja naabrid kõik õues, sõidaks ka traktorikesega paar kiiremat ringi, aga lõhkus hooletusest mu uue sae peaaegu uue keti päris ära, oli vaja sinna tibla automaadikuulile veel korra sisse lõigata. Ja traktori uuele kärule lõi ka puuhaluga hooletusest mõlgi sisse ja siis kolkis tykk aega õigeks. Kurat, sellist inimest ei taha tööriistade ligi lasta, sest eelarve.
Aga las hea lugeja viskab peast kõik ebameeldiva ja naudib kaunist kevadist neljapäevahommikut Palanuvorstimaal, aadress Kuuse 20, oks 100. Millised kumerused ja vormid!
