Mu loomingulisele teele on ootamatult veerend tohutu takistus - kirjutusläppari akulaadija on kadunud. Ja lauluraamat-tahvel on ka lännu. Sest kuratteab, kes ja kuhu selle pistis. Raamaturiiuleid on meil ju rohkem kui 1... ja igasugu tööde käigus tulevad pähe juba sellised laulud ja kujundid, mille kohta enam niisama "jama" öelda ei saa... Kuna ma olen yle nädala toas ainult õgimas, valutamas ja magamas käinud, siis on karta vajadust suurema tuhnimise järele. Odin, avita ja anna mulle juhet või siis juhetust!
Õues on kylm ja masendavalt pime, jälle kipuvad regressimõtted pähe. Nädala alguses olin 2 päeva täiesti sirakil ja valutasin, sest ravumid oli keegi JÄLLE ära pannud.
Kurat, ma ei salli sihukest miskommunikatsiooni. Tahaks soojemat ilma ja abivalmimaid lähikodanikke.
Jep, kaua see pegasus ikka oma tiibu sügab ja kabjaga maad kraabib. Ega muud, kui haara hanesulg ja papüüruserull ning aita loom lendu!
VastaKustuta