Hoogne

...orjamine käib. Avastasin talvel, et metsas on puud. Ja hiljem meenus teada-tuntud tõde, et kyttepuud ja ehitusmaterjal tulevad metsast. Lisaks selgus tõsiasi, et niisama, igaks juhuks ostet mootorsaed kõlbavad kyttepuu lõikamiseks imehästi. No ja põllu pealt võsa peab ka keegi nagunii ära lõikama. Ja tahaks hää lugejaga jagada ka rõõmu, et vanem poeg, kelle ma yleeelmine aasta oma suure saega puud lõikama õpetasin, on väga intelligentne ja õpivõimeline abitööjõud st langetajal ja pakulõikajal võsa jalustlõikaja ja jämedama puu laasija. Sest 2 majapidamise 12 (loe: kaksteist) kollet on meie kliimas suurema osa aastast iginäljased. Kuna talvel oli paks lumi ja varem metsapinnas jalameest ei kandnud, sest lodumets, yleeelmisest nädalast alles kannatas võsa kallale minna, siis nyyd tuleb veeta nii mõnigi palav päev kytet varudes.

Aga mul on ka tunded! Kerevalutunne näiteks. Ilm on soe ja ilus, peaks minema tilli, lilli ja redist kylvama, aga ei, kussa. Proovisin magada, valuvaigisti keresse ja teki alla. Aga siis lagunes abikaasil autokoristamise ajal tolmuimeja ära, varujuppi ta ei osanud ise leida. Häda kui palju. Siis oli tal vaja pritsipudelit, ka toda ta ei leidnud ise yles. Jälle häda. 

Ma vajan punkrit. Sooja, pehmet magamispunkrit. Praegune on kylmavõitu ja abitud pereliikmed jooksevad sisse-välja nagu Kuldhord.